Kärt Hellerma. Unenäoliiv

Alapealkiri teatab, et raamat sisaldab novelle ja proosapalu aastatest 2005-2011. Kaheksast tekstist on pooled varem ajakirjanduse vahendusel ilmunud: „Üks õhtu” (2005), „Aet-Iris Tähelind. Kiri isale” (2008) „Veemõõtja” (2009), „Kott” (2010). Kärt pole oma põhiteemat – eakaaslasest naine silmitsi ühiskonna ja meestega – vahetanud. Küll on aga lisandunud, õieti küll süvendatult esile tõusnud, mõned uued rakursid. Niisiis on endiselt kesksel kohal autori isikulugu, mis on eriti nähtavalt kirjas kahes tekstis: „Teine mees” ja „Unenäoliiv”. Samal ajal kui Hellerma arutleb eelnimetatutes tekstides oma soo valikute ja võimaluste üle veel üsna ratsionaalselt, hakkab irratsionaalsuse tuul kogumiku viimastes tekstides juba vaikselt puhuma. Kuid toonid on võrreldes „Sinise missaga” sootu rahulikumad ja ükskõiksemadki. Tema peategelane, olgu nimi mis tahes, rändab siin ilmas üksinda, ja kuna üksi liikudes tajutakse maailma ja teisi inimesi süvenenumalt, siis toimub pidev (enese)analüüs. Eriti silmapaistvalt just nimijutustuses, kus Kreet, kes pole küll mina-vormis esineja, murrab ajaga piike. Aeg ongi uus vaatenurk, mis on Kärdi loomingusse sisse tunginud. Aeg hirmutab, aga see on loomulik protsess. Kreeda teekond jaanilaupäeval läbi linna ja kalmistu ühte tüüpilisse linnamagalasse kujuneb julgeks hingeliseks jutuajamiseks. Võib-olla natuke kaootiliseks, aga küllap piisavalt ausaks. Ühiskonnakriitilisus küll peegeldub, aga nõrgalt ja natuke otsitult. Kreeda prototüüpe liigub nii kirjanduses ja elus palju ringi: „Kas Kreedaga oli siis teisiti? Kuidas tema aega mõõtis? Aeg ja selle mõõdud libisesid tal üha läbi sõrmede, volksatasid kokku nagu väiksed veidrad terasvedrud, vilksatasid välguna õhku – tarretav, külm helk, üksainus elutu viiv, vakatav hirmusööst -, kõrvetasid sulatinana silma ja kadusid. /---/ Aeg oli ju vaid sõnadest tehtud, inimese keelest loodud, inimese oma. Aja tõi kohale inimese mõte, inimese loodud sõnad andsid ajale vormi. Lõpuks jäidki ainult sõnad, sõnad, sõnad. Või veel midagi? Mis see oli? Midagi sellist Kreet Kiek in de Köki mäest alla tulles endalt ei küsinud. Pea mõnusalt tühi – polnud seal küsimusi ega vastuseid, ei ühtki külge kleepunud sõnakõlksu -, astus ta tuttavast, natuke juba lagunemismärke kandvast trepist alla. Astmed nõudsid piisavalt tähelepanu ja riigipüha jättis ta külmaks. Polnud ühtki koormavat mõtet, ühtki sunnitud sõna. Kogu see kaootiline, kuuldamatu lärm, kõik need ideede ja seisukohtade kidad, kogu see kahtlane kaadervärk, mis Kreeda peas muidu tüütult ringi logistas – hindas, arvas, kirjeldas, osutas, heaks kiitis, hukka mõistis -, kõik oli haihtunud. Ta hõljus armastuse igavikus, inimlikest mõõdupuudest vaba. See oli õnnis olek, seisund, kus polnud ajamäärusi – aga see ei saanud jääda kestma.”
Need, kes on Hellerma varasema loominguga tuttavad, leiavad mõtteid ja arutlusi, millest osa juba tuttavad. Kuid kõik ongi päevast päeva korduv, kinnitab kirjanik ka ise, ja õieti ei üllatagi teda enam miski. Eks üllatuste aegki on tegelikkuses üürike! Soov olla „taevalinnaks” (novell „Taevalinn”) teisele inimesele, on mõistetav, aga üsna lootusetu täitumise mõttes. Autor on igatsenud ja otsinud kõigis oma belletristilistes teostes armastust. Kärt Hellerma pärib ikka ja jälle, miks küll on armastust nii vähe, miks ei hinnata naise kaunidust ja tarkust? Keegi tema tegelastest ei oska sellele ammendavat seletust anda. Võib-olla oskab ta ise kunagi sellel küsimusele vastata, kui asetab end kirjanikuna näiteks vastassoo positsiooni...
Kärt kõneleb enamasti siiralt ja tuliselt (eriti „Sinises missas”), uskudes oma sõnu, ja ega neis keegi suuremat kahtlegi, aga ehk peaks otsingute kese muutuma? Oht kujuneda kordajaks kumab juba kukla taga. Naise saatus tänapäevas keskkonnas on juba kümnes variatsioonis läbi kirjutatud. Väga keeruline on lisada uut üldteada seisukohale, et vanem naine ei pälvi ühiskonnas enam suuremat tähelepanu ja et naist, nooremat muidugi, hinnatakse vaid tema maise keha ilu järgi. Kärt Hellerma teemaarenduse kaitseks räägib aga autori oskus ja tahe ironiseerida nii novellis „Mängumeri” kui „Taevalinn”. Mängides näkki võid leida enda kõrvale küll imetleva tehispoisi, kuid kummalgi neist puudub võime inimese kombel armastada. Ja näkk läheb mängumerre tagasi...
„Unenäoliiv”, „Mängumeri” ja „Taevalinn” moodustavad omamoodi tsükli, kus kirjutaja jõuab otsusele, et ükskõik, kuhu poole kujutletud tegelane ka ei vaataks, ikka kujuneb taksituseks naiseks olemine. Sal-Salvadori ja Gala suhteid ja teineteise otsimist „Taevalinnas” sobib kohati lausa sarkastilisteks nimetada. Eriti peenelt irvitab autor ses tekstis raha, selle kultuurirahva igavese paine, ja teisalt tähelepanu nautimise, inimeste eneseimetlemise ning suurustlemise üle.
Kärdi laused on viimistletud, kohati ehk liigagi steriilsed, jahedad, vahel eeldaks isegi pehmemat väljenduslaadi. Tasub tähele panna, et proosakogu tegevuskohaks on kujunenud Tallinn. Autor jälgib oma tegelaste liikumist, uurides: „Millal sai Tallinnast koopiate linn, maailmalinnu järele aimav provints? Millal laotus tema üle raha hall vine ja ümbritses raha lämmatav kookon?” Võiks ju vastu küsida, kas Tallinn on üldse kunagi teistsugune olnud?
Hellerma proosa on seegi kord rangetest seisukohtadest üle koormatud, isegi kohati vaevatud. Nii mõnedki karmilt sõnastatud järeldused meenutavad kohtuniku otsust, kes annab hinnanguid vaid fikseeritud seaduste järgi. Kuid iga lugeja otsustab iseseisvalt, mõtlemapanevat leidub kogus „Unenäoliiv” keskealisele naisele piisavalt. Ja pöörake oma pilk ka kaanekujundusele, kus on kasutatud detaili Naima Neidre joonistusest „Pilvel ujuja”.

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Rahvusraamatukogus peeti aru oskuskeeleprobleemide üle

5. oktoobril peeti Rahvusraamatukogus oskuskeelepäeva, sedapuhku juba seitsmendat korda. Suurde konverentsisaali oli kogunenud sadakond oskuskeeletundjat ja -huvilist. Esinesid Tartu Ülikooli Sihtasutuse eestikeelse terminoloogia sihtstipendiumi pälvinud teadurid ja õppejõud.
Tervitussõnad lausus RRi peadirektor Janne Andresoo, kes rõhutas eestikeelse oskussõnavara olulisust ning tänas koostööpartnereid.
Terminoloogia sihtstipendiume jagatakse juba viiendat aastat ning nende rolli omakeelse terminoloogia arengus on raske ülehinnata, rõhutas stipendiumikomisjoni esimees,
Eesti Keele Instituudi peakeelekorraldaja Peeter Päll.
Põhiettekannetes keskenduti peamiselt retoorika, filosoofia ja semiootika omakeelse terminiloome võimalustele ja puhuti ka keerukusele. Nii väitis Tartu Ülikooli klassikalise filoloogia lektor Janika Päll: „Nagu enamiku teadusharude oskuskeele puhul, nii on ka retoorikaterminid suuremalt jaolt välja arenenud vanakreeka oskuskeelest, mis enamasti tõlkelaenudena või mugandatult ladina keele ja edasi teiste Euroopa keelte (peamiselt saksa, inglise) kaudu on jõudnud eesti keelde. Sageli on arusaam selle terminoloogia algsest päritolust vahekeelte poolt tekitatud müra tõttu väga segane. Omakeelsete terminite puudumine ja segadus nende kasutamises raskendab ka kirjanduse ja retoorikaajaloo kursuste mõistmist.“ Ka rõhutas esineja, et käsilolev, Aristotelese „Retoorika“ terminite ja nende tõlkevastete registri loomine on heaks alguseks omakeelse retoorikasõnavara korrastamisel.
Tartu Ülikooli professor Ülo Matjus rääkis eestikeelse filosoofilise sõnavara arendamisest, millega ta on tegelenud aastakümneid. Ta tõi värvikaid näiteid olemisajaloolise mõtlemise esindaja, saksa filosoofi Martin Heideggeri loomingust ja selle eesti keelde vahendamise problemaatikast, tuginedes nii õpetamiskogemusele ülikoolis kui ka omaenda tõlkepraktikale. Professor Matjuse ettekanne avas nii mõnegi tahu Heideggeri tekstide tõlkeraskusest ning viis sammukese lähemale palju erimeelsusi tekitanud filosoofi mõistmisele. Kõlama jäi, et ühtegi teost ei tohiks eestindada kolmanda (sageli inglise) keele kaudu, vaid tõlkida tuleb otse lähtekeelest. Nii välditakse terminoloogilisi ebatäpsusi ja vale arusaamist mõistetest.
Vikisõnastiku koostamisest ja kõnesoleva keskkonna arendamisest rääkis Tartu Ülikooli arvutilingvistika teadur Olga Gerassimenko, kutsudes kõiki üles seda sõnastikku kommenteerima ja täiendama. Vikisõnastik asub veebiaadressil http://et.wiktionary.org
Mõistetest, mudelitest ja teooriatest filmisemiootikas kõneles Tartu Ülikooli semiootik Katre Pärn, kes muu hulgas juhtis tähelepanu terminite ’filmikunst’ ja ’kinokunst’ ebatäpsele kasutusele.
Kontakttõlke probleemidest Eestis, sealhulgas termini ’community interpreting’ eestikeelse vaste otsinguraskustest (kogukonnatõlge?; dialoogtõlge?; olmetõlge?; sotsiaaltõlge?; vahendustõlge?; asjaajamistõlge?) rääkis Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna lektor Katrin Karu.
Statistika sõnavara loomise algusaastatest ja selle valdkonna terminoloogia edasiarendamise tänapäevastest võimalustest tegid meeleoluka, kuid samas väga põhjaliku ühisettekande Tartu Ülikooli matemaatilise statistika instituudi professor Ene- Margit Tiit ja sama ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonna dotsent Liina-Mai Tooding.
Päeva juhtis Eesti Terminoloogia Ühingu juhatuse liige Heikki Vallaste.

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Kristiina Ehin. Viimane monogaamlane.

Ühise pealkirja all on ilmunud kaks köidet: esimene sisaldab aastatel 2009-2011 kirjutatud luuletusi, teine jutte. Kristiina Ehin on imetletud ja hinnatud autor. Oma stiili ja isikupärase vaatlejanäoga, sügavaid emotsionaalseid kihte otsiv ja sõnastav kirjanik, ent „Viimane monogaamlane” jätab küllastatuse tunde. Liiga sõnamänguline ja kujunditest rammus. Eriti juttude raamat. Üks on selge, Kristiina Ehin kirjutab armastusest -, selle müstilise, erutava ja enamasti põletava tunde ootusest, aga ka kogetud tagajärgedest. Me oleme lugenud ja kuulnud viimastel aastakümnetel nii räigeid ja roppe armastuslugusid, et tuleb tänada loojat, kes kirjutab sootu isemoodi. Lugeja tajub juttudes noore naise, nimetagem teda peategelaseks, sõnadega mänglemises kord viha, siis harva kogetavat raevu ja isegi vägivalla ilminguid. Ainult kes on see naine? Kas ürgselt soomeugrilik loitsija või allegooriatest lummatud kaasaja kaunis daam, kes nõuab elult rohkem ja rohkem, kuni ka ise küllastub? Ma jään vastuse võlgu. Üldistatult saab iga meeski aru, et naine, kes peitub luuletustes ja veikleb juttudes vihapursete vahel, tajub oma sugu suuremana, kui tavaline igapäevast väsinud naine. Tal on jõudu veel mõelda hirmudele ja muredele, mida armastus kaasa toob. Eriti just hingele. Keha on lihtsalt lisatasu. Kristiina Ehini tekstides toimuvad üksteisest lahkuminekud jõuliselt ja valuga, kättemaks aga on väge täis. Tema allegooriates võib peituda karm feminism, mida ma varem pole ehk ära tundnud? Mul on „Viimase monogaamlase” luuletuste osaga kergem toime tulla. Nende tonaalsus, isegi mõningane sõnavalik ja rütm on juba varasematest kogudest tuttav, ja see paelub mind kõigele vaatamata edasi.
Jutud ent tundavad esimesel lugemisel küll klaarid, ilusad ja uskumatud, nõnda kui muinaslood ikka, aga natuke hiljem tunned, et need on liiga kunstlikud. Kohtumised Jaanide ja jumalustega ei veena mind. Aga igal kirjanikul, igal inimlapsel on õigus oma kõige salajasemad ihalused kirja panna. Mõistukõnega peibutavates kunstmuinasjuttudes leidub rohkesti tänapäevaseid ohkeid ja viiteid võimalustele, kuidas saab armastust korvata. Viimases jututekstis „Kohtamisõhtu” peitub üldistus, kus antakse mõista, et õnnelik lõpp pole isegi armastuses võimatu: „”Sa ahvatled kõiki. Kõiki,” ütles Elulugu.” „Elulood painduvad sinu järgi, käänduvad ja väänduvad. Sa hellitad neid pisut ja jätad siis maha. Ja me lõpetame oma lood pettunult, segaduses, õnnetud ja ilma ühegi valemita. Ilma ühegi pagana valemita!” Ta tundis kuklas Õnne Valemi kuuma hingeõhku. See joovastas teda. Õnne Valem pani oma käe Eluloo kaela peale. „Sääsk sõi sind!” Ta torkas männiokkaga Eluloo põske. „Ja sööb veel...” sosistas ta. Elulugu pööras ringi ja vaatas vihaselt Õnne Valemi ülemeelikult helkivatesse silmadesse. „Ega mina ei ole naine. Ja sina ei ole mees. Ja isegi kui oleksime, tead sa väga hästi, kui ohtlik on oodata õnne kelleltki teiselt. Õnne ei või oodata isegi endalt mitte. Elulugu peab keskenduma millelegi muule, kindlasti mitte õnnele ja kindlasti mitte valemile. Siis võib-olla... Aga ära tule mind ahvatlema oma lõhnavate ümbrike, termosokkide, lemmikjäätise ja Igale-Valule-Leidub-Rohtu-filosoofiaga.” „Ma olen palju rohkemat kui lemmikjäätis ja termosokid,” lausus Õnne Valem. „Hüva. Aga ma olen õnnelikum ilma sinuta.” Ja Elulugu läks ära. Ja männipuu otsast hüppas talle õlale tema Aju Ahvipärdik. Ja kusagilt kõrgelt maandus ta teisele õlale tema Armastuse Punane Faasan. Ja ta läks, et hoolitseda aia eest, kus tema Ahvile ja Faasanile meeldis elada. Ja ühel õhtul, kui Ahvipärdik juba magas, tuli Õnne Valem nagu kevadsadu. Nad kohtusid ootamatult sinkjal paadisillal ning Punase Faasani sulgede ja punaste merepoide paistel kooris Elulugu Õnne Valemi seljast ja Õnn päästis Elu ettevaatlikult Loost lahti. Jäid Õnn ja Elu, kes said teineteisele osaks sel pimeneval paadisillal. Ei ühtegi sõna, sääske ega männiokast.”
See katke peaks emotsionaalsetele lugejatele hinge pugema, kuigi kõik jutud pole sedavõrd otsekohesed. Kristiina Ehin kuulutab, et naised on ühest küljest metsikud, teiselt poolt õrnad, ülitundlikud, kes võivad kergesti mehe hävitada. Mõni moondub mustaks toonekureks, mõne tööks on „tasasel tulel isaste pealtvaatajate südamete ja ihuliikmete praadimine”.
Kuid ühte loen küll välja, et armastus ei jäätuks, et ta kestaks, tuleb tublisti tööd teha. Armastuse Asjaajaja palkamisest pole kasu, ikka tuleb ise midagi ette võtta. „Sürrealisti tütre” ja „Maasturi tütre” lood aga jätavad ühetoonilise, isegi arusaamatu mulje. Müütiline Uitlaiu Lena sümboliseerib nähtavasti midagi igikauget, kuid osutab samas alati su kõrval ootavatele võitutele ja kaotustele. Aga üldistavalt: eks iga lugeja interpreteerib Kristiina Ehini lugusid ja laule oma ea, fantaasiavõime ja soovide kohaselt. Vaevalt et neile tekstidele leidub kolme-nelja ühtmoodi mõtestajat. „Kuldvõtmes” leidub kuldvõti, mida me kõik kaasas tahaksime kanda, et hoida oma saladusi uudishimulike eest.
Nagu varemgi, ilmutavad Kristiina Ehini luules end iidvanad märksõnad: ikka on armastus käsil, selle kõrval rusud, ja lõpmatu lootus. Aga praegu kõlab ajatult: „Kolletav kurguni kinni nööbitud / sügis / seisab seljaga vastu/ alasti puud”. Kõik on nii ju ka saja aasta pärast ja igal pool. Võimalik, et poetess tahab lugejat veenda, et inimsuhete keerulisus ja igikestvus leiab igal ajajärgul oma luulekeele. Kui keegi küsiks, kummast köitest alustada, siis ikka luuletustest, Kristiina Ehini loomingu pärisosast.

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Terminoloogia ümarlauas on arutluse all raalinduse ja sidetehnika eesti oskussõnad

31. augustil 2011 kl 10.00-12.45 korraldab Tallinna Ülikooli teaduskeelekeskus ümarlaua seoses rahvusvahelise konverentsiga „Rahvuskeeled teaduses ja kõrghariduses“ (vt http://www.tlu.ee/nataclangest). Teemavaliku on ajendanud tõik, et raalinduse ja sidetehnikaga puutuvad erialast olenemata kokku kõik ja nii tehnika kui tarkvara areng on väga kiire. Ümarlaudkond arutleb senise terminiloome õnnestumise-ebaõnnestumise, standardite olukorra ja kasutatavuse ja tulevikupürgimuste üle.

Arutelu eel annab lühiülevaate hollandi IKT oskussõnavara seisust Jan Roukens Brüsselist (inglise keeles). Füüsikuharidusega Jan Roukens on Euroopa Komisjonis välja töötanud mitmekeelse infoühiskonna programmi ja olnud tegev mitmes keele-ja terminoloogiaühenduses.

Ümarlaudkonnas arutlevad:

• prof Peeter Normak, TLÜ informaatika instituudi direktor
• prof Tiit Roosmaa, Infotehnoloogia Kolledži rektor
• Taavi Valdlo, Majandus-ja Kommunikatsiooniministeeriumi Riigi infosüsteemide osakonna juhtivspetsialist, EVS/TK4 sekretär
• Heikki Vallaste, Eesti terminoloogiaühingu juhatuse liige, e-Teatmiku autor
• prof Jaak Vilo, Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi juhataja
• em-prof Leo Võhandu, Tallinna Tehnikaülikool

Arutelu juhib Peep Nemvalts, TLÜ teaduskeelekeskus

Ümarlauda toetab riiklik eestikeelse terminoloogia toetamise programm.

Kuulajana osalemine on tasuta, kuid eeldab registreerumist hiljemalt 25. augustil veebis või e-posti teel natali.kilk@ttu.ee Terminoloogia ümarlaud 31.8.2011 lehel http://www.tlu.ee/nataclangest) .

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Jürgen Rooste. Kuidas tappa laulurästikut.

Vastses luulekogus on sisu mõttes natuke uut, enam kostub aga juba tuttavat. Roostele on endiselt väga oluline Taanilinn Tallinn ( nt. „Hommikunägemus”), sest siit ammutab ta ju elu- ja loomejõudu, ja kaotab seda, end poeedi kombel pillates. Leheküljel 45 ütleb autor, et nagu inimesedki, ei pea kõik luuletused sugugi head olema. See väide kehtib tõepoolest nii elus kui kirjanduses. Jah, ka Jürgeni puhul.
Lugejana olen alati hinnanud Rooste siirust, ühiskonna peent-valusat tunnetamist. Selles luulekogus on rohkem kui üks kurbusenoot, kujund „üksildane loom vihmas” pole kindlasti juhuslik väljend. (vt. lk.58) Ja siis see uus münt, taevase ja maise vahekorra mõtestamine, teema, mida tuleb veel Jürgeni puhul uurida ja jälgida. Jumala ( JR-l väikse tähega) loodud maailm näib luuletajale praegusel eluetapil kõigele vaatamata meeldivat, kui need inimesed vaid poleks nõnda ükskõiksed (nt. „Suure reede õhtu”). Igal juhul julgeb Jürgen Rooste kirjutada: „meie isa/ kessa tõenäoliselt oled /oled taevas / ära ole midagi nii limast / ja määrduvat / nagu nemad arvavad / aamen”. Loodetavasti pole see pelk iroonia, vaid hingerahu otsimine. Täiuslikkus Jürgenile iseenesest meeldib, kuigi ta ise seda polevat, ega suuda olla (vt.„Seisundiluuletus, lohakas”, „Kohvikupoeet uue aastatuhande esimese kümnendi lõpul”), sest kolmekümnendatesse jõudnud mees teab: „ent elus peab olema veidike madu/ ja kõdu ja lagu ja kadu”. Seega rästikut inimeses tasub otsida! Nii jõulist sõnalist väljendust, kui on kogus „Ilusaks inimeseks” (2005) avaldatud „milleks on vaja luulet”, „Laulurästikust” ei leia, sest nt. ”Kirjutada luuletust” on pigem ulatekst, ent üheks Rooste parimaks luulekoguks tuleks viimane arvata küll.
Ühiskonnakriitilisus, eesti kirjanike päristeema, kestab kesksena Jürgeni loomingus edasi, ent sotsiaalne teravus on kaetum. Sel teemal on kerge loorbereid lõigata, end nähtavaks teha, ent sama kerge ka ennast korrata ja lihtsustatud sõnastajaks muutuda. Argipäevakriitikas on oht langeda pealispindse, lihtsustatud vaatemängude kujutamisse. Mõnekese näite leiab ka „Laulurästikust”. Üldiselt Jürgen mõistab sügavaid ja mõjuvaid kujundeid leida, neid kõigile vastuvõetavaks kirjutada, kuid raamatu kolmanda peatüki ehk osa „Särada särada särada (puhastustuli)”, eriti nt. luuletuste „Dadaistlik riik” või „Hullu lehma naasmine” sõnum jääb lihtsakoeliseks, Neljas osa ehk „Kirevälgatus (Eesti muinasjutu ainetel)” kahjuks mind ei puudutanud. Rooste suudab juba suuremate üldistusteni jõuda.
Mida öelda luulekogu pealkirja kohta, kuidas selgitada kujundit laulurästik(ud)? Ma ei hakka praegu arutama, kes need on, kus nad liiguvad, kui suur üldistus ühes mürgises maos peitub, kas üldse peitub, või on see vaid sõnamäng, Harpwr Lee romaanist „Tappa laulurästast” saadud inspiratsiooni täpe... Seda arutelu alustatagu teistes väljaannetes! Maagiliselt „ne” muidugi mõjuvad, need „ rüsinal-sisinal / roomlevad laulurästikute sitked parved”, eriti kui ”ne vajuvad kuskil koplis-kalamajas välja ühe ropusuise ja vaese /poeedi korteripugeriku uksest”. (Väike asesõna ne, kõlab igatahes peibutavalt.)
Jürgeni luulerida „ma ei ole vist kunagi / kirjutanud luuletust liblikaist” assotseerub 2006 aastal „Vikerkaarest” 4-5 loetuga: „vahel õdaku tulles / takso taanilinna taevas / millest küll tehtud on see kuu - / kui olid veel väike siis oli ta juust / millest küll tehtud on väikesed tüdrukud / marlboro tuhast ja guinnessi vahust / kui olid veel väike siis millestki muust.”
Siirusele viitab ka metafoor maailmavalupeni (lk. 52) Epiloogis ehk lõpuluuletuses „Püha Jüri teekond” on tunda Rooste sarkasmimustrit, valulemist, kibedust, aga jüriüdilik espriitaotlus vajab veel pisut lihvimist.
Koidulale pühendet tekstide sari „Koidulaulik”, luuletused ilmusid pool aastat tagasi ka „Loomingus” (1910, nr. 12), nõnda kui tekst „minu isa maa”. Neis piidleb autor aegade sisusse. Seda näitab kas või pisiasi kirjapildis Lydia, Liidija, ja Lidija („Loomingus”). Mõistagi pole Künnapi ja Sinijärvega kahasse avaldatud „Lydia Koidula on surnud” kolmiku ühiskogust „Laulurästikusse” võetud.
Olen mõelnud, kas eesti kirjanikud ikka peavad (õlle)joomisest nõnda sageli kirjutama (vrd. ka Peeter Sauteri tekste), aga kui süda sunnib, kui see aitab kurbust avada, kui see kuulub kirjutaja elurütmi juurde, siis peab lugeja olema leplikum.
Lõpuks võtan riski tsiteerida kogu esimest luuletust, mis on küll pikk, aga ehk juhib teiste lugejate teed Rooste luuleraamatu suunas! Julgen „Laulurästikut” tõesti kõigile soovitada!
Niisiis ”Laulurästikute tulemine. Palve”: „siksakkes heiklevad ne lõpmatud / rodud ja read / meie uskmatud – me rasked hommikupead / see on laulurästikute tulemine / mil linn on hingest tühjaks vooland / kõik elust säriseva endast välja / kooland mil linna sisim bluus on / pakitud ja pekstud / plastikusse ja plekkpurkidesse / kuskile kaugele kogumispunkti veetud / maha müüdud ära äritud / järatud näritud neetud / haige ilma hulkuvate / peninukihulkade poolt / siis tulevad laulurästikud / et anda sellele linnale / uus hing ja hingamine / uus katkematu elupide ja / too puuduv idee / kõnniteed kobrutavad rästikute laulust / rästikud ripuvad postidel puudel ja / traatidel / ripuvad katuseräästaist / ja punuvad pesi automootori sisimas / sisinas / nad täidavad linna oma lahvatava / lohutava lauluga / ja kõik ses kolekiires kolekeevas / põrundpöörases lollinnas vakatab / vaikib ja lakkab /see on laulurästikute tulemine / nad on nii ilusad ja metsikud / ne kehis kohiseb jõudu mis äratab õudu / ja ihalust / silmis sulatulena terendab lõputu lust / kõik see millest linn tühjaks on vooland / linna hing oleks kui koos laulurästikutega / tagasi roomand et ei kunagi enam - / enam kunagi ei saaks siin valitseda / pimeduse maaletoojad ja tühjuse turustajad / mandumismaaklerid ja nõmedusenõustajad /see on laulurästikute tulemine / linna sisemine põrgupõlemine / me ainuke lunastuslootus / linna laulurästikutepäeva ootus”.

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Andrei Hvostov. Sillamäe passioon.

Hvostovi kui ajakirjaniku ärritav-terav väljenduslaad on kuuldavasti paljudes, nende seas minuski, sageli arusaamatusest tekitanud, isegi segadusse ajanud. Kes ta õieti on? Milline identiteet teda suunab? Kirjaniku osa on ta teistmoodi etendanud ja järjest isikupärasemaks muutunud. „Sillamäe passiooni” lugemine avab Hvostovi isiksust ja vaimsust sedavõrd põnevalt, et kogu tema senine looming avaneb mulle sootu uuest rakursist, sest veel eelmisel sügisel toimunud kirjandustuuril ei mõistnud ma tema järsemaid reageeringuid (Oksaneni "Puhastuse" kohta) lahti harutada.
Teadagi on minuealisele ühiskond, mida autor kirjeldab, tuttav, kuid piiritletud keskkond, kus autor kasvas ja kujunes, pigem müstiline, sest elasin Hvostovi väljendit kasutades „päris”-Eestis, kellele Sillamäest kuulmine mõjus kui ohtlik hundiulg veebruaritaeva all. „Sillamäe passioon” reastub oma individuaalse lähenemisega kahtlusteta elulugude uhkesse jadasse, kus on ilmunud tuntud persoonidest või nimekamatelt inimestelt isikulugusid, kuid Hvostovi kirjapandu on paljude teiste kõrval võrratult analüütilisem, kirjanduslikum ja läbinägelikum. Sobib näiteks Leelo Tungla mälestuslike tekstidega „Seltsimees laps” ja „Samet ja saepuru” kõrvutada, ehkki jälgitava aja vahe on rohkem kui üks kümnend.
Minus süveneb „Sillamäe passiooni” põhjal igatahes tunne, et nõukogude ajastule omane elamine-mõtlemine Sillamäe, Kohtla-Järve ja Narva kandis on muutnud enamikku sealsetest inimestest tagasipöördumatult, ja seal jäädaksegi teistsuguse maailmamõistmisega võrreldes „päris”-Eestiga. Seega on raamat aidanud mul oma arvamust kohendada, ja nii ütlengi ausalt välja, et lõimumiskatsed kuuluvad illusioonide hulka, ja ehk polegi see nii paha... Ja need, kes on juba ammu kahelnud mingis erakordse sillamäeliku intellektuaalsuse olemasolus võrreldes teiste Kirde-Eesti linnadega, võivad rahulikult ohata – Hvostov kummutab selle võimaluse. Mis puudutab ajalugu, siis praegu ma usaldan ajaloolast Hvostovi.
Seda kogukat teost võib lugeda kui üht lugu, ent kuna iga peatükk mõjub omaette tervikuna, esitades erineva jõudlusega küsimusi, siis mõnda kahekümne kahest tekstist sobib novelliks tituleerida. Näiteks „Teksad” (varem ka „Loomingus” ilmunud) võidutseb üle teiste kui põlvkonnakaaslaste täitumatu unistuste sümbol, aidates ühe kujundi kaudu mõista talumatult agressiivse ja väsitava ühiskonna jäikust ja uskumatut absurdsust. Hvostovi tekst teksastest, mille pealkirjastan omavoliliselt ümber „Oodiks tekstastele, mida polnud” väärib auhinda!
Mõnevõrra üllatatuna lugesin peatükke (kas või „Eesti vanamehed”, „Eesti poisid”), kus osutati meie rahva tõujoontele, mis ühtlasi kuuluvad ju otsapidi kirjutajalegi, sest eestlasena peab ta nendega ja me segaduskeerulise ajalooga samavõrd toime tulema, kui ülejäänud rahvas. Ometigi olen tema varasemaid samasisulisi kirjutisi interpreteerinud valulisemalt. „Sillamäe passiooni” loetakse ja sellest kõneldakse, ja ühe lugejana nautisin selle ainulaadset sisu. Ainulaadsuseks pean mulle siiani võõravõitu olustiku kirjeldamist ja avamist. Oleks hää, kui keegi suudaks nõnda täpselt Ida-Virumaa enamusele „päris”-Eestit tutvustada. Andrei Hvostov uurib: „Kellelt küsida praegu vana Sillamäe kohta? /---/ Ja üldse, mis juhtus Sillamäega sõja ajal? Narva hävis, Sinimägedes lükati kõik nii siledaks, et isegi alustaimestikku ei jäänud, Jõhvi põles maha – ümberringi oli häda ja hukatus, ega see saanud ju Sillamäestki mööda minna? Kuulge, aga rand, Sillamäe rand, minu ajal oli see kiviklibune, ei mingit liiva, sest liiva olevat ära uhtunud see uuesuunaline lainetus, mis tekkinud pärast tehase juurest pikalt-pikalt merre ulatuva muuli rajamist, aga teie ajal seda veel polnud ja siis pidi rand olema täiesti liivane, räägitakse, et üks ilusamaid randu, mõelda vaid, minu ajal polnud sellest enam jälgegi, ainult kõvasti ida poole kõndides läks jälle liivaseks, aga muidu oli ainult klibu. Ja kuskohas täpselt oli see sild, mis andis linnale nime, see, mis pidi olema mäe pealt laskuva tee lõpus; praegu on meie linnas kaks tammi ja üks puusild, teie ajal seda polnud, teil oli kaarega kivisild, küllap paarsada aastat tagasi ehitatud, ma olen seda vaid postkaardil juhtunud nägema, ei tea, mis sellest sai, miks seda enam pole meie linnas olemas, kas tõesti lõhuti lihtsalt maha...? Ja kas see oligi teie lapsepõlve ajal üldse linn või olid need kõigest kolm kõrvuti paiknenud rannaküla: lääne pool Türsamäe, seal oli veel uhke mõisahoone, kas see oli teie ajal ka veel alles? Nüüd laiub selles kohas tehasejõledik. Siis tuli Sillamäe küla ja edasi ida poole Kannuka küla; ma mõtlen vahel, et kas minu kodutänav, Gagarini-nimeline, on kunagise Kannuka küla maadel?”
Küsimusi esitab Hvostov raamatu lehekülgedel rohkesti, kuid tõepoolest, kust leida veel inimest, üht ja ainukest, seda „teiet”, kelle poole kirjutaja pöördub, kes suudaks, tahaks ja oskaks, jaksaks vastata? Kuigi autor annab märku, et ta kodulinn pole talle eriti lähedane ja armas, lubab pealkirjas kasutatud mõiste passioon ehk armastus(avaldus) oletada, et kirjutaja pole siiski Sillamäe vastu päris ükskõikne ja tundetu, sest elatud aega me ju hingest lõplikult välja juurida ei suuda. Kordan üle, Hvostov tutvustab „päris”-Eestile Sillamäed, kuid kas nemad üldse huvituvad Eestist? Ei tea! Lõpetan omapoolse küsimusega. Olen mõelnud, kas „Sillamäe passioon” on ajakirjaniku või kirjaniku looming? Pärast kahtlemist arvan, et pigem siiski belletristika, sest ajakirjanikuna kirjutanuks Hvostov ilmselt teistsuguse tonaalsusega.

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Ralf Parve. Minu aeg.

Kirjandusloolised vestlused. Küsitleja-kirjutaja Jaak Urmet, kuid ka Toomas Haug on mõne küsimuse vahele torganud. Järelsõnasse on oma kommentaarid läkitanud Aksel Tamm pealkirja all „Tekst. Mees. Aeg”. Lisaks leiab huviline kimbukese Parve ennesõjaaegset luulet.
On minulgi meenutada. 15. novembril 1990 panin punkti Ralf Parve personaalnimestiku koostamisele. Uskumatu, aga pärast kaht kümnendit otsisin toonase töö üles, veel uskumatum, et seda läks vaja! Parve bibliograafia leiate masinkirjas (kui keegi tõesti soovib?) nii Rahvusraamatukogu humanitaarteaduste saalist kui ka Tallinna Ülikooli Akadeemilisest Raamatukogust. Tublisti üle aasta kestnud koostamistöö käigus kohtusin Parvega ka isiklikult. Ta kirjutas nimestikule isegi pisikese saatesõna ning lisas ühe luuletuse 1959. aastast. Ammuse luuleteksti „Vana värsikogu” neli esimest rida iseloomustavad minu arvates ka tema viimaseid vestlusi: „Sa sirvid päevi nagu värsikogus lehti, / kus kuletunud paberil on tuhmund read: / muist riivab sind, muist sinu kohta vist ei kehti, / kuid paljusid neist tänaseni peast veel tead.” Selle luuletuse leiate ka Ralf Parve n.-ö. selgitamise ja selgimise kogust „Kõik kulgeb iseenda kaudu” (1989).
Tunnistan, et tookordsetel jutuajamistel huvitas mind Lilli Prometi isik ja looming rohkem. Ühtteist jäi nendest kohtumistest toonaste nimekate kirjanike kodus, keset tarbekunsti, mullegi meelde. Eelkõige muidugi Ralf Parve filigraanne mälu, mis kakskümmend aastat hiljem on mõnevõrra iseseisvam. Erineval ajal esitatud küsimused kostuvad ju erineval toonil, isegi kui vastuste valik tehakse ühes ja samas mälus. Mõnikord võib inimene imestada, mida ühe või teise asja kohta on aastate eest öelnud. Muu seas, kirjaniku valikul sai nimestikule lisatud ka seitsme kirjandusinimese arvamus tema loomingust. Olgu nad loetletud: Erna Siirak, Ellen Niit, Endel Nirk, Olev Jõgi, Harald Peep, August Eelmäe, Ain Kaalep. Kõik ütlused on kaunilt sõnastatud ja Parve luulet hindavad. Ja siis järgneb 191 lehekülge bibliograafilist materjali tema elu ja loomingu kohta. Kõik aastate kaupa reas. Nimestiku valmimise aegu tuli lugeda määratul hulgal Parve tekste, seega mul mingi ülevaade kirjaniku 1940ndatel ja 50ndatel ja hiljemgi lausutud sõnadest ja mõeldud mõtetest peaks olema.
Parve sai oma pika eluea tõttu võimaluse kõnelda uuesti sellest reetmise, nuhtlemise, alatuse, hävitamise, hullumeelselt kirgliku süüdimõistmise ajajärgust. Kunagi meenutavad tänased 30- ja 40aastased, ja vanemadki, oma aega, mil nende sõnadel ja tegudel oli võimu ja jõudu.
Ja ehkki ma võtsin päris sageli esimese lugejana Rahvusraamatukogus leiduvaid 1940ndatel ja 50ndatel trükitud luulekogusid kätte, lõikasin nende kolletuma löövaid lehti lahti, pole minu eesmärk anda ülevaadet nende aastate kirjandusloost, vaid põgusalt tutvustada Jaak Urmeti vestlusi Ralf Parvega.
Kõigepealt kinnitab Parve jutt, et ajakirjanikud pole kunagi ajaga rahul, see aitab ehk mõista tänaste kirjutajate käitumist ja sõnavara. Üllatusin, et lk. 43 kasutab Parve endiselt halvustava tähendusega mõistet „emigrantlik kirjandus”, sest pagulastele andis ta ammustel aegadel ülikarme hinnanguid. Urmeti intervjuusid „Loomingust” vaheaegadega lugedes, jäi prevaleerima pehmem toon, tagasihoidlikumad varjud ja varjundid. Kokkuvõetult raamatukaante vahele, tundub mulle, et Parve leiab õigustavaid sõnu küllalt osavalt, oskab end varjata faktide taha ja leiab isegi võimaluse lk. 97 viidata, et on nt. Jaan Krossi suutnud toetada. Suurepärane! Varjundina näen eneseõigustamist! Ja need Helmi Mäelo pisarad lk.42... Kuid keda need alltoonid üldse enam huvitavad. Lugesin uuesti üle Lilli Prometi „Andmed säilinud muinsusvara kohta” (Sirp, 17. aprill 1953), kus samanimeline reporter kirjutab oma töövisiidist Viljandimaale, ühte alevikirikusse, koos seltsimees Arnussoni (N. Andresen) ja kirjanik Tuulemaaga (Fr. Tuglas). Kas see ikka on jutustus (lk.165)? Jaak Urmet oleks võinud lugemise kergendamiseks mõne selgitava allika juurde lisada, nt. mis juhtus pärast kirjutise ilmumist? Kohati võib Parve meenutuste põhjal aimata, et mitte ainult Johannes Semper ei arvanud Eestiga toimunu kohta - „Juhtus nii!”, vaid ka ta ise jagas sarnast seisukohta. Kui teeklaas läheb kildudeks, öeldakse - juhtus! Riigi hävitamise puhul kasutatakse teistsuguseid väljendeid, ilmselt toona neid keeles ei leidunud... Ja viimaks lausub Parve lk. 192 : „Ju ma siis kellelegi kunagi halba ei teinud...” Vahest ei teinudki, aga pole kuulnud, et keegi nendest Metsakalmistul puhkavatest, kellest Parve räägib, oleks oma eluajal lausunud, et tegin kurja küll, andestage!
Töötasin Kalju Ojaga aastaid ühes asutuses, raamatukogus, olen temaga juttu ajanud, aga minule oli ehmatavaks üllatuseks Andres Langemetsa viide („Looming” nr. 3) nende koolivendlusele ja Ralf Parve võimalikule jälgimis- või jälitamistegevusele.
Hea, et Urmet ja Haug esitasid korduvad küsimusi, nii saadi enamasti ka korduvaid samasisulisi vastuseid, mis ühtlasi näitab, mis rääkijal meelel ja südamel. Heast mälust nagunii. Ühte ei suutnud Parve jutt mulle selgeks teha, keda kujutas endast esseer Johannes Semper?
Kindlasti on Ralf Parve „Minu aeg” mälu raamat. Hea, kui nooremadki seda sirviksid, loetu üle natukenegi mõtleksid, uskumine ja mõistmine on juba teine asi. Mida rohkem me erinevaid autoreid, mälestusi-meenutusi kuulame, seda kergemaks võib muutuda isikliku arvamuse kujundamine. Seda paremini tajume, milles me enam eksida ei tohi. Seekord tsiteerin lõpetuseks hoopis Ralf Parve luuletuse „STOP, EISENHOWER! aastast 1952: ”Hüäänid / seal mere taga / võivad ulguda üht ja teist, / Eisenhower kõneles aga / Baltimaadest - / see tähendab: meist. / Ta apla kiskjana raevuhoos / suust välja pritsis kõik süljega koos / ja, näe, juba mõtteis sel hetkel / kui ristisõitja / ta oligi retkel... / Ma kujutlen: / hambad ristis / maakaarti põrnitses ta, / pöidla Eesti kohale pistis: / „Haa! Väikene, võrratu maa!” / Ta pilguga Tallinnas lonkis, / mööda Eestimaad kärsaga sonkis, - / ... kuid ainult kaardil / sündis kõik see, / et oli ta päralt / ENSV...! / Stop, / kindrali kängunud aju! / Kaart on kaart / aga maa on maa! / Ega sülje ja sõnade raju / riike maakaardilt pühkida saa. / Teie, hüdropea, / teadke, et Eesti / pole ammugi tilluke / „puhverriik” – nii et dollari eest / osta ära see kamarakilluke...”.
Kuigi kirjanik vastab küsijale, et tema mälestused eelmise vabariigi aegsest Tallinnast on ilusad ja head, (lk.23), siis oma luulega ta seda küll ei julgenud kinnitada.
Kõigele vaatamata tuleb okupatsioonis elanud meeste-naiste tegemisi rahulikult võtta, kuid siiski hoolsalt mällu salvestada. See kõik nõuab meeletult tolerantsust, mida mul endalgi alati piisavalt ei jätku, ent ühte tuleb arvestada, aeg ei jätta meid kedagi enne, kui on kätte saanud.

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Herta Müller. Hingamise kiige.

Kirjutan rumeenia-saksa kirjanikust Herta Müllerist erandkorras, tema tuleku puhul Eestisse. Kohtumine lugejatega toimub Goethe Instituudi kutsel 16. aprillil Rahvusraamatukogus. Ent ühtlasi soovin osutada tema sõna väele, sügavale kirjanduselamusele, mis tekkis Nobeli kirjandusautasu pälvinud romaani „Hingamise kiige” (e.k. 2010, tlk. Tiiu Relve) lugemisel. (Eesti keeles kasutusel ka tõlkevariandid „Hingekiik”, „Hingetõmbekiik”, „Lõõtsutus”.)

Herta Müller (sünd. 17. aug. 1953) on pärit Edela-Rumeenia Banati piirkonna švaabi murdeala saksakeelsest külast Nitzkydorfist. Põllumajandusega tegelevate vanemate kodus polnud kirjaniku sõnutsi ühtegi raamatut. Ta on õppinud Timisoara ülikoolis germanistikat ja rumeenia kirjandust ning töötas Rumeenia masinaehitustehases kasutusjuhendite tõlkijana, kuni oli 1987. aastal sunnitud poliitilistel põhjustel, salapolitsei surmaähvarduste tõttu, sünnimaalt lahkuma tollasele Lääne-Saksamaale. Üheks põhjuseks ülikooli ajal sõnavabaduse eest võitlevas rühmituses osalemine. Järgnenud jälitustegevusest, ühiskonnast väljatõugatusest, töölt vallandamisest, mõttekaaslaste saatusest ja kodust lahkumisest kirjutab ta autobiograafilises romaanis „Südameloom”, mis on ilmunud 1994. aastal (e.k. 2010, tlk. Vilma Jürisalu). „Pakkisin oma mineviku kaasa, kui lahkusin,” on ta öelnud. Traagiliseks muutis kirjaniku elu kahtlustus Securitatele töötamises. Oma intervjuus on Müller väitnud, et kuigi ta oli kaastööst julgeolekule keeldunud, hoiduti temast n.-ö. kuulduse tõttu Rumeenias eemale, kuid ka Saksamaal ei usaldatud teda täielikult. Nii tõugatigi inimene üksindusse, kus ta hakkas kirjutama, et ennast mingil kombel aidata. Seega kujunes diktatuurikogemus oluliseks tõukejõuks tema kirjanikuks kujunemise teel. Enda sõnutsi tunnetas Müller surmahirmu repressiivaparaadi ees viisteist aastat. Kodumaatuse teema on vaevanud Müllerit mõlemal maal.

Herta Mülleri kirjanduslik debüüt oli 1982. aastal. See oli idüllivaest külaelu kirjeldav jutustuste kogu "Niederungen" („Madalikud”), mille tsenseeritud variant ilmus Rumeenias, algtekst aga 1984 Saksamaal. Paljud kirjanduskriitikud hindasid tema esimest teost kõrgelt. Kokku on Herta Müller avaldanud üle 20 raamatu. Enne Nobeli preemiat on teda pärjatud Kleisti, Joseph Breitbachi, Ricarda Huchi, Franz Kafka ning Würthi Euroopa kirjanduse auhinnaga. Tema loomingut on tõlgitud vähemalt 24 keelde. Rootsi Akadeemia nimetab Müllerit kirjanikuks, kes „poeesia tiheduse ning proosa otsekohesusega kirjeldab kodumaatuse maastikke”. Tema üks kirjanduslikke eeskujusid on olnud Thomas Bernhard (e.k. 1984 „Külm”, tlk. Toivo Tasa).

Müller on puudutanud oma vaheda keelenoaga tegelikult kogu Ida-Euroopa režiimi, ennekõike mõistagi mõtestanud oma kogemuste kaudu Rumeenias valitsenud Ceausescu diktatuuri. Kõik Mülleri teosed kirjeldavad, kuidas terror ilmub inimese ellu, teda piinab ja hävitab. Sõprus ja vestlused vangielu kogenud rumeenia-saksa kirjaniku Oskar Pastioriga (romaani prototüüp) (1927-2006) ning kodukülast üleskirjutatud küüditamislood kujunesid „Hingamise kiige” põhjaks ja põhjenduseks. Lisaks oli viibinud ka autori ema sõja järel viis aastat sunnitöölaagris. Põhjus: pärast Punaarmee võitu Saksamaa üle, mil Rumeenia valitsus asus Venemaa (NSVL-i) poolele, peeti Rumeenia sakslasi Hitleri tegude eest vastutavaks ja kõik 17 kuni 45-aastased mehed ja naised küüditati kodudest minema. Müller on vestlustes maininud, et neil oli kavatsus taoliste inimeste saatusest koos Pastioriga raamat kirjutada, ent viimase surm tegi kavas korrektiive.

Saksa kriitika ei suutnud esialgu Nobeli autasu määramist mõista, sest Müllerit on peetud monotemaatiliseks, keerulise keelega nišikirjanikuks. Ent Mülleri enda arvates sai autasu teema - diktatuur ja üksikisiku hävitamine.
„Hingamise kiiges” kirjeldatakse Ukrainas asunud Novo-Golovka sunnitöölaagrit, kuhu 17-aastane Leopold (Leo) Auberg mõisteti viieks aastaks. See noor mees jäi minu arvates ellu oskusest mõelda kurjusest ja piinavatest hädadest kaitsvate, lepitavate ja heade asjade kaudu. Ta suutis mõttejõu toel tõusta kõrgemale põrgulikust tegelikkusest ja tajuda elu elatavana, kuigi surnud ta kõrval nägid välja kui kooritud puud. Herta Mülleri kirjanikukeel on erakordselt sugestiivne, ”Hingamise kiige” tegelane ütleb : „On olemas sõnu, mis teevad minuga, mida nad tahavad. Nad on täiesti teistsugused kui mina ja mõtlevad teistmoodi, kui nad on. Nad tulevad mulle pähe selleks, et ma mõtleksin, et on olemas esimesed asjad, mis juba iseenesest järgmisi tahavad, kuigi mina neid üldse ei taha. Koduigatsus. Justnagu oleks mul seda tarvis.” Mülleri keel on pärit Rumeenia Banati piirkonna švaabide arhailisest saksa keelest, mis on säilitanud ürgse kujundlikkuse. Sellel keelel on tõesti maagiat ja võlu, nagu näiteks ka tuntud rumeenia kirjanikul Mircea Eliadel „Jaaniöös” (e.k. 1995, tlk. Riina Jesmin). Mülleri sõnakonstruktsioonid võisid olla tõlkijale tõeliseks katsumuseks, kuid Tiiu Relve on oma tööga imetlusväärselt toime tulnud. Näiteks sõna nahajaluuaeg tähendab Mülleril iganädalast täitapmisparaadi laagrihoovis. „Hingamise kiige” peatükke võib lugeda kui iseseisvaid esseid, nad on eraldi pealkirjastatud ja teevad mingeid kokkuvõtteid ühe või teise märksõna kohta. Herta Mülleri laused on enamasti lühikesed, lakoonilise sisuga, mis ühelt poolt paistavad impressionistlikud, aga on sisult sageli sürrealistlikud. Kujundid on äärmiselt sugereerivad, kohati uskumatudki, ent kui suudad piinavas näljas näha näljainglit ja hallis vedelikus kapsasupi igavikku, lusikatäies supis plekksuudlust, siis mingi lootus ellu jääda peaks tõesti säilima? Enneolematult osav metafooride valdamine ja valitsemine valisid mu mälust välja võrdluse Jaan Krossi romaaniga „Mesmeri ring”. Mülleri romaani vanglat kui proletaarse süsteemi sümbolit, kus eksisteerimist suunasid mõistust ängistav näljatuli, kõrvetav külm, lõputu väsimus, täid, vastuolulisi tundeid sisaldav koduigatsus, mis meeleheite hetkedel võib samastuda vaid näljaga. Öeldu iseloomustamiseks mõned väljanopped n.-ö. sunnitöö poeesiast: „Täimunad on värvitult rivis nagu klaasjas roosipärg või läbipaistvad herned kaunas.” ; ”Aga tema parem silm kiikas minu poole, nii nagu vana siid, kui seda ümber pöörata.” ; „... tunded plisseeritud kui akordioniribid.” ; „Peaõnn võib olla märjasilmne, väänatudkaelne või sõrmiväristav. Aga igaüks neist kolistab otsmikus nagu konn plekk-karbis.” Küsimusele, kuidas tunned end maa all kuuma šlakki tõstes, vastab vang: ”Iga vahetus on kunstiteos.” Laagris meenutab dünamiit jahu ja söelaadimine iluuisutamist! Joodi kivisöeviina! Terve raamat koosneb suuresti sarnastest nõiduslikult mõjuvatest väljaütlemistest. Väljend sunnitöö kui poeesia võib näida halvav, aga seda on Mülleri loomingust kõneldes kasutatud. Ükskõik, kui kohutavas seisus ka Leopold Aubergi kehaline jõud oli, ta valitses oma vaimu ja see omakorda tagas süsteemist üleoleku. Kuid sünge iroonia peitub selles, et temalt suudeti ära võtta tunne, mida nimetatakse koduigatsuseks.
Kui lugesin Ene Mihkelsoni romaane „Ahasveeruse uni” ja „Katkuhaud”, oma rahva mälu ja mäletamise tragöödiat, tundsin hõõguvaid käsi oma kaelal pitsitamas, nüüd mingit kangestust ja jäist põlgust kogetud režiimi vastu. Mind on alati huvitanud, kuidas toimub ja toimib vaimne vägivald, „Hingamise kiige” on filigraanne näide sellele vastupanust.

Hirmu ja vaimu mahasurumiste tagajärgi, Ida-Euroopa režiimi üht põhijõudu, ja selle jälgi inimese elujoonel, on kujutanud Mihkelsoni kõrval ka noorema põlvkonna soome kirjanik Sofi Oksanen „Puhastuses”. Mülleri romaanis pole hirmule pühendatud eraldi peatükki, kuid selle üht võtet kujutatakse pealkirja all „Mustad paplid”, kus ööl vastu 1. jaanuari kamandati mehed valjuhääldi kaudu välja rivisse, vangide arvates mahalaskmist ootama: „Kui tahad oma surmahirmu alla suruda, aga ei pääse sellest, lülitub hirm ümber hurmaks. Ka jäine külm, milles ei tohi end liigutada, luiskab õudse leebeks.” Neid ei lastud maha, vaid neile „kingiti” pühade puhul öötäis hirmu, sundides jäisesse pinnasesse paplitele auke kaevama, vahisõdurid püssidega kukla taga. Aga hirm on pugenud ka laagrist väljapool asuvasse hurtsikusse, kohaliku mutikese toanurka, kelle poeg saadeti vangiks „lihtsalt” kaebuse peale. Hirm ajas näojooned sassi, vahel vahetatakse hirm aga hullumeelsusega, on kirjas „Südameloomas”. Tsiteerin: „Aga hirm vahetab kohti. Kui valitsetakse nägu, lipsab see häälde. Kui õnnestub nägu ja häält nagu surnud tükki valitseda, lahkub ta isegi sõrmedest. Ta jääb väljapoole nahka. Ta liigub vabalt ringi, seda võib näha esemetel, mis on läheduses.” Võib juurde lisada, et just taolise režiimi tõttu on jäänud kestma paljude rahvakildude pidetus, paigaotsimine, juurte haprus. Kui Nobeli auhinna pälvinud Herta Müller suudab panna Euroopa suuremad rahvad kuulama variatsiooni stalinistliku režiimi Rumeeniast, siis loetakse ühtlasi kõigi teiste allutatute lugu. Kusjuures kirjanik hoiatab ühes intervjuus Rumeenias säilinud salaluurejäänuste eest, kes on vahetanud küll nime, aga kasutavad hästikohandunud meetodeid ja endisi julgeolekus tegutsenud persoone! Me ise, eestlased, kipume vahel tegema tõredat nägu, kui okupatsiooni kannatustest belletristikas kirjutatakse, lisades, et kõik ikka polnud päris nii..., või kordame enesekaitseks, peame seda teemat raskeks. Mõistagi on igal inimesel oma individuaalne hirm, aga see kuulub rahvaste hirmude üldkatlasse, seda ei peagi alati teistega võrdlema. „Hingamise kiige” on jõuline süüdistuskõne kogu kommunistlikule terrorile, mille kaitseks leitakse tänapäevalgi liiga sageli lamedaid õigustusi.
Hirmust sündinud fantaasiapildid saadavad inimest enamasti terve eluea, nii ka Leopoldi: „Mõnikord ründavad laagriasjad mind mitte üksteise järel, vaid trobikonnana. Sellepärast ma tean, et asjadele, mis mind kollitavad, ei ole üldsegi olulised minu mälestused, vaid ahistamine. Vaevalt jõuan mõelda, et mul olid nessessääris õmblusasjad kaasas, kui sekkub käterätik, millest ma ei tea, kuidas see välja nägi. Lisaks tuleb küünehari, millest ma ei tea, kas see mul oli. Lisaks veel taskupeegel, mis oli olemas või siis polnud. Lisaks käekell, millest ma ei tea, kuhu see kadus, juhul kui ma selle kaasa võtsin. Esemed, millel minuga mingit tegemist polnud, otsivad mind. Nad tahavad mind öösel küüditada, tahavad laagrikoju tagasi viia. Kuna nad tulevad trobikonnana, ei jää nad ainult pähe. Mul on maos surve, mis tõuseb suulakke. Hingamise kiige käib üle võlli, pean lõõtsutama. Selline piikammnõelakääripeegelhari on koletis, nagu nälg on koletis. Ja asjade kollitamist poleks olemas, kui poleks olnud nälga kui asja. Kui asjad mind öösel kollitavad ja mul õhu kõris kinni pigistavad, kisun akna lahti ja pistan pea välja. Taevas seisab kuu nagu klaas külma piima, see peseb mu silmi. Mu hingamine leiab jälle rütmi.”

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Kalju Kruusa. Tühhja.

Nimetet raamatus vahelduvad Kruusa enda luuletused jaapani keelest tõlgitutega. Seega igati hariv! Ükskõik, kui palju ma tänapäevast eesti luulet ka loen, pole ma täpselt aru saanud, milline osa sellest kuulub mõttesügavuselt ning kirjandusajaloo seisukohast ajas püsivaks? Kuna ka Kalju Kruusa on üha sotsiaalsemaks muutunud, siis ilmselt on ühiskonnakesksed, mõistagi kriitilis-vihased tekstid primaarsed? (lk. 67 küsib autor, kas Eestis on juba piisavalt vastik elada, et jalga lasta, ja kas on üldse kohta kuhu kaarega kusta!) Sama kehtib proosas. Ma tõesti ei jaksa enam sedasorti salme lugeda. Ma naudin küll mõnikord sõna- ja tähemängu, aga Kruusa eriline sõnapruuk, tema stiil, ei ole mind ikka veel puudutanud, nagu on vahel kombeks väljendada. Ometi pistan oma nina alati tema raamatusse. Kuid igakord jääb vaevama kerge arusaamatus. Kruusa luuletused on sisult ju lihtsad ning üsna ausad, „Tühhjas” isegi kurvad, kui ta väljendab oma isiklikke tundeid ning vaateid. Sõnastab oma meeleolusid, näiteks rattaga Pääsküla kandis ringi sõites. ( NB! luulekogu „Meeleolu” ilmus 1999.) Mingi uuslihtsus neis peegeldub, kui kasutada kirjanduse hindamisel kasutusele võetud väljendit, teisalt viitavad autori asjatundlikule lugemusele, oma stiili otsimisele. Kõik tundub olevat ajastupärane, ent natuke seatud ja sätitud, ükskõikseks jättev. Võimalik, et Kruusa ei hooligi lugejate arvamusest, vähemalt Pentti Saarikoski luuletuse väännelmä viitab sellele, mulle need read tegelikult meeldivad: „täna pistab kriitik oma nina / mis on punane / mu luulesse / mis olevat liiga lõdva / see meenutab mulle seent / / mis pistab oma nina / välja maast / mis on parajalt pehme ja niiske / või on kriitiku nina / pigem sinine / see jäi kuidagi / kahe silma vahele / kriitik tahab öelda / et soolaku / ma oma seened sisse / ja pistku purki / mina ta nina kohta / seda öelda ei taha / pigem vastupidi / purgist värskelt välja”.
Nimiluuletus, üks parimaid algupäraste seas, kõlab aga nõnda: „tühhja et südamesoovid / ei ole halvasti varjatud / vaid vastupidi / nad on hästi avatud/ tühhja et süda / on snoobidele maitsetu / ja tühhja et ta on / keerutajate ees kaitsetu / tühhja et talla alla / alati jäävad / alatuse ja madaluse / kaksiktornid / tühhja et süda on ainuke / loll”.
Kokkuvõtteks: pistke oma nina, olgu ta mis värvi tahes „Tühhja” sisse, seal on üks lugemistvääriv mõte veel, pealkirja all „luuletamine laseb mul elada”. Pealegi, praegu ootab meist igaüks Jaapani sõnumit.Viimane lause võib mõistagi varsti aeguda.

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Avo Kull. Haigla

Järjekordne ENSV-d kujutav teos. Kirjeldus 1970ndate teisest poolest. Jutustus Lõuna-Eesti väikelinnas valitsenud stagnatsioonist, mis üldistab toonast „elutäiust” nii Eestis, kui terves nõukogulikus süsteemis. Taolisi raamatuid ju ikka ilmub. „Haigla” kompositsiooniga on asjad kombes – lugeja leiab romaanist neli massikirjanduse põhielementi: sentimenti, vägivalda, huumorit ja seksi. Kuna ma olin sunnitud elama nõukogude ajas, siis mind sedasorti tekstid enam väga ei huvita, omal ajal sai olmekirjandust väsimuseni loetud. Pealegi, partorgide käitumises ja sõnalises lolluses midagi uut ei märganud. Siiski, siiski, kuulaksin meeleldi nende toonaste kõrgametnike praegusest mõttemaailmast, aga see tundub olevat tabuteema?
Eks ma kergelt ikka muigasin, sest autor on suutnud funktsionääride kõik laused päris täpselt meelde jätta ja kirja panna. Teades seejuures, et nende aastate ajalehed on ju kohustuslikku teksti ääreni täis. Kirjuta maha ja ongi üllitis valmis. Põlvkonnad, kes oskavad täna petta, valetada ja hämada, said 1970ndatel hea kooli - minu seisukoht on, et oskused omandati just toona. „Haiglale" tehti tublisti reklaami, Avo Kulli võrreldi juba Eerik Tohvriga, varavõitu, kuid raske haiguse sissetoomine romaani on küll tohvrilik võte. Banaalsust ja naiivsust on tekstis palju, aga kirjutajat ei tohi selles süüdistada, sest Kulli eesmärk on ju tollele ühiskonnale hinnang anda. Võib-olla isegi hoiatada, vaadake, milleni võib viia mõtete ja ideede tsementeerumine! „Haigla” on paraku liiga pikaks venitatud, kuid romaani algusleheküljed on tõesti mõjusad. Ma pole küll kompetentne hindama, ent näib, et riikliku julgeoleku agenti Armin Raja kujutatakse liialt primitiivse ja napakana, ehk küllap oli temataolisigi. Arvestades, kuidas inimeste hingi hävitati, ei töötanud selles süsteemis pururumalad.
Tuletagem siis meelde: „„Kuhu lauad katame?” küsis Arne. „Ministri käsk oli operatsioonisaali, sünnitustuppa, peaarsti kabinetti ja konverentsiruumi. Nii et igale korrusele üks peopaik. Lugupeetud komisjoni liikmed ei pea viina pärast teps mitte palju pingutama.” Uhkuse- ja väärikusekoorma all vaevalt jalul püsides sisenesid sirgeseljalised komisjoniliikmed. Ukse juures nad seisatasid hetkeks ja vaatasid ümberringi, veendumaks, et nende ainulaadse ja kordumatu isiku saabumine on seisusekohast mõju avaldanud. Kohalolijad tõttasid neid tervitama ja kerge kummarduse saatel kätt suruma. Tähtsate ülemuste edevus ja eneseimetlus sai lisa aukraadilt alamate ametnike truualamlikust koogutamisest. Komisjoni avadefilee võimsaks finaaliks kujunes partei rajoonikomitee esimese sekretäri Vaike Marani ja minister Mati Parkeri saabumine. Jutuvada liftihallis vakatas kui lõigatult. Esimene sekretär noogutas kõigile tervituseks. Tema karusnahaga ääristatud tumehall talvemantel äratas tähelepanu isegi niisuguses paljunäinud seltskonnas. Raha ja kallist karusnahka poldud selle loomisel kokku hoitud. Riietus oli efektne ja rikkalik, sellest vaatas vastu toredus ja eksklusiivsus. Minister kandis samuti karusnahaga ääristatud pruuni seemisnahkset kasukat, mida venepäraselt dubljonkaks kutsuti. Niisugust luksust ei kandnud siin keegi teine./---/”Seltsimehed, täna näitame teile uut haigemaja, mis on eeskujulikult ehitatud ja tänapäeva moodsa meditsiinitehnikaga sisustatud. See avab meie töötavale rahvale uued, enneolematud ravivõimalused. Palun tutvuge majaga ja andke oma hinnang ehituse kvaliteedile. Kui leiate mingeid puudujääke, andke neist kohe teada ja meie tublid ehitajad likvideerivad need välgukiirul."”
Neile, kes ei suuda nii paksu romaani (428 lk.) läbi lugeda, teatan itsitades, et poolteist maapinnast allapoole jäävat korrust olid veel ehitamata, ja vahepeal see naljaga pooleks ehitatud hoone lausa varises, ent sest polnud midagi. Viina juuakse selles raamatus roppu moodi. Viinaga maksti kõige eest, see oli tasu elusolemise eest, viin päästis ja kaitses, viin tekitas usaldust, andis jõudu, mõtestas ühiskonna kulgemist. Kaine peaga poleks suutnud, vähemalt „Haiglas”, küll keegi toimetada. Huumor, kas pole?! Armini osaks jääb vägivalla demonstreerimine, verdtarretavalt kõlavad püstolipaugud, süütu inimese surm. Laskja enesetapp. Sentiment ja seks käivad tavaliselt käsikäes, haiglat ehitav töödejuhataja Kalvi ja naistearst Tiina täidavad oma kohustused korrektselt, ja romaan oligi valmis.

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Krister Kivi. Üksteist

Tiitellehel on kirjas 11. Järgnevas tsiteeritud katkes avaldub suuresti romaani mõte: „Sa näed seda kõike üleloomulikult selgelt ja mõistad, kui võõras sa endale oled – võõram, kui kunagi enne -, ning ühtäkki mõjub see kummaliselt vabastavalt, sest sa ei hooli enam sugugi sellest tundmatust mehest, kes sulle peeglist vastu vaatab. Tund aega hiljem marsib too keha välja ja kõnnib miilide kaupa piki jõeäärset promenaadi, olles otsustanud endast välja higistada selle kõik – pohmelli, alanduse, kogu lõppenud suve, võib-olla ka elu enda – ning taas näed sa seda kõike otsekui kusagilt eemalt: üht kõhna, rapsivat kogu, mis lükkab end jõuga läbi tuulest ja heledast oktoobripäikesest, edasi, edasi, edasi, kuni äkki ühe silla all kokku vajub ja kõõksudes oksendab, siis liikumatuks jäädes. Sest korraga on teda tabanud hirm, hirm selle ees, et ka armastust pole olnud; et kõik, mis on olnud, on olnud üksnes paaniline kartus saada keskealiseks ja vanaks, et siis, ühel keskpärasel hetkel, saada surnuks, olles jätkuvalt üksi. Hirm selle ees, et ta on klammerdunud esimese objekti külge, mille pimedas, külmas meres ärgates leidis; mõtte ees, et nüüd tuleb tal lahti lasta ja üksi ujumist jätkata, teadmata kuhu. Hirm selle ees, et ta ei pruugi enam kunagi ärgata kellegi teise kõrval; raev teadmisest, kuidas aeg läheb ja jookseb olematuseks nagu katkisest liivakellast. See õudus tuleb ja peatub ta silmaakende taga, surub oma näo klaasidele lähemale, avab hambutu suu ning hingab. Kuid siis on viirastus läinud; ja sa ajad end huuli pühkides püsti, põlved kruusatolmused, südame pekstes.”
„11” mõjub kui spliini ülemlaul, põlvkonnakroonika ehk romaan. Kõik näib olevat olemas, igapäevasest elust ent ei piisa, tuleb minna kaugemale, otsida elamise tarvis uusi tähendusi ning tõlgendusi. Maailmakodanikutunne pole sugugi kerge, elu hotellist hotelli või üüritoast puu alla, rannale, lennukilt teise, mingi nimetu igatsus turjal. Seisan silmitsi omamoodi põlvkonnadraamaga, inimes(t)ega, kes suhtlevad SMS-i kaudu, otsivad armastust messengerist, kellel on ühised suhtlusteemad, nt. ingliskeelne laul, mõned tsitaadid ühest ja teisest suust või väljaandest. Niisugune see moodsa aja sisu juba on, räägitakse kõigest ja mitte millestki, pealiskaudsus pea kohal kõrgumas. Naised võivad juua rummi ja mehed kanda punaseid kontsaga kingi. Kogu elu on valatud pisikesesse mobiilikastikesse. SMS-ist näed ise oma pisaraid, teised mitte. Tunded, eeskätt armastus, on markeeritud vaid suure tähega, kes tegelikult N-i või D-e taga peitub jääb selgusetuks. Ei kuuluta kuhugi, kõik on tegelikult võõras, ja ka ise oled kõigile ja lõpuks ka endale tundmatu. Ma natuke pelgan tegelasi, kes kõnelevad endast ainsuse teises pöördes, st. sa-vormis. Paistab, et eesti nüüdisromaan tegeleb üha süvenenumalt eksistentsi otsimisega, ja enda õigustamisega suures üleilmastuvas ruumis. Võõrandumine, millegi otsimine, mingi arusaamatu väsimus, vastukaaluks ja tasuks üksindus. Närvilisus, mis võib vihaks muutuda, pulbitseb naha all, sest keegi ei hooli sinust. Kummaline, et romaani vaade on tulevikus, aastas 2011 (ilmunud 2010), siit vahest pealkirigi.Ent mõistel ÜKSTEIST on mitu sisu. Ma pole kindel, kas sain sõnumist ikka õigesti aru. Kui ma ütleksin, et ma ei mõista Krister Kivi raamatust kõike, siis see ei tähendaks midagi, sest „11” polegi minu jaoks kirjutatud.

bxAv110 bxAv110 bxAv110

RAHAST

Eelmisel nädalal küsiti minult suisa mitu korda, kuidas meie (uut) raha nimetada ja kirjutada.
Segadust võivad tekitada igasugused imelikud seigad. Kui alustame kroonist, siis kirjutati mõnikord krooni asemel EEK ka sinna, kuhu seda vaja polnud. Sealt läks edasi veel veidram kasutus, sest mõni tahtis ka rääkida eegist või koguni eegust. Et midagi uut on raske välja mõelda, siis on sama juhtunud euroga. Tahetakse kirjutada EUR ja rääkides käänata seda eur : euri. Puudub veel see, et mõni tarkpea hakkaks hääldama inglise keelt mugandades juurö või vene eeskujul jevro.
Asi tegelikult väga lihtne: oli kroon, nüüd on euro. Kui aga on tegu valuuta märkimisega (ja ainult siis!), siis oli EEK ja nüüd on EUR. Kasutatakse näiteks siis, kui tahetakse näidata USA dollari (USD) ja euro (EUR) kurssi. Pole mitte mingit põhjust neid suurtähelisi lühendeid ega ka euro lühisümbolit kodumaises tavatekstis pruukida.
Hinnakirjas võib ju lühisümbol olla, aga lihtsam on anda hinnad tulbana ning kirjutada päisesse vaid üks kord euro (kodumaal) või EUR (kui suhtleme välistellijaga). Ja veel üks meeldetuletus: Eesti keeles on eurode ja sentide (ja ka kõigi teiste selliste rahaühikute) vahel punkt, mitte koma. Kui tahetakse aga midagi protsentides väljendada, siis seal on endiselt koma. Suvaline näide, millel ei pruugi olla õiged numbrid: leib maksab 1.20 eurot, mis on 7,2% rohkem kui nädal tagasi.
Lõpuks mõiste, mis on uue rahaga seoses usinalt kasutuses: summa ümardatakse, ümmardada võite kedagi kena inimest, kui tahate.
Inna Saaret

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Rein Põder. Unustatud

Tõeline, sõna otseses mõttes klassikaline romaan, mis täidab soliidsel tasemel oma žanri nõudeid. Neid ei ilmugi enam nii sageli, igatahes rahvaraamatukogud võivad rahuliku meelega seda kõigile soovitada. Mõnele varasemale romaanile mõeldes tuleb meelde, et kirjanik Rein Põder on keeranud tundeelu kirjeldades vindi veidi üle, mis inetu väljend minult, aga seekord on kõik kaunis tasakaalus. Nooremaid põlvkondi huvitab meie ajalugu ehk vähem, aga kolm teekonda on täpselt doseeritult, ja ühtlasi põnevalt kujutatud. Niisiis teekonnaromaan, nagu autor on ka tiitellehele lisanud. Täpsemalt põgenemisteekonnad, kuhu Teise maailmasõja käigus on sunnitud asuma fotograaf Richard Klinkmann, üks eesti naine Ellen koos tütardega ja grenader Kalju Illa. Nad liiguvad Saksamaa suunas erinevaid teid pidi, kuid suurt kaotust aimavale maale lähenedes toimuvad mõned kummalised, ent intrigeerivad kohtumised üksteisega. Kus need kolm teekonda kord siis lõpevad? Lisan vaid ühe täpsema teate, et Kalju käsutatakse tagasiteele, põgenemiskatse rongist küll õnnestub, aga kodulinnas leidub äraandja. Järgmine tee viib traataia taha, Komimaa metsadesse tööle, kuid ühel päeval jõuab ta siiski Tartusse tagasi. Siis on aga reetja oma eluga juba ise lõpu teinud. Ülejäänud teeliste kohta on kasutatud aastakümneid väljendit pagulased. Romaanist leiab ka viite pagulaskirjanikule Gert Helbemäele, kelle saatuslik pääsemine uputatud laevalt nimega Moero, võis anda inspiratsiooni Rein Põdrale, sama laeva kasutamiseks oma raamatus. Ellen pääseb Moeroga üle piiri, tema mees võis aga just sellega uppuda. Iga lugeja võib romaani pealkirja omal kombel lahti mõtestada, ise jagan muret, et uued elunõuded sunnivad meid mineviku unustama. Kuid seda me ei tohiks endale lubada.
Seistes silmitsi vene sõduri Sašaga, lihtsa tšehhi talunaise vägistajaga, mõtleb Kalju: „ Kuid samas manitses sisehääl, mida ta oli õppinud endas kuulama, seda teps mitte tegema. Mäletad, sa oled seda viha juba kord läbi elamud? Aga sa ei saavuta sellega mingit kättemaksu ega õiglust. Sõda ongi selline õudus, mis hakkab oma esimesest ohvrist peale looma uut julmust. Ja nii võib see kesta lõputult. Ometi, inimene peab suutma ükskord sellest ringist välja murda. Jah, kui sa nüüd lööd selle poisikeseohtu vägistaja ja pealegi poolpurjus mehe uimaseks ning tirid ta alla jõekese äärde ning lükkad seal vette, lastes jõel viia tasumine lõpuni, ei sünni sellest kokkuvõttes midagi muud kui vaid raskust su enda hingele. (Ei ole koma)Nad tulevad tagasi, nad tulevad hulgakesi ja leiavad lõpuks oma uppunud kaaslase üles. Ja nad teavad, keda kahtlustada. Nad lähevad ja tapavad seal talus kõik maha. Kas sa seda tahadki!? Ja pealegi ei ole see enam tükk aega sinu sõda! kuulis ta toda kainusehäält jätkamas. Nii nagu sinu jaoks, on sõda ka selle poolpoisikese jaoks läbi. Kas sa ei aima, milline kergendus tema sisemuses valitseb. Et ta on ellu jäänud, erinevalt kümnetest oma kamraadidest.”

bxAv110 bxAv110 bxAv110