Loomulikult ehmatab viisakas ja kombekas inimlaps seda raamatut lugedes end kaameks või sõnatuks. Vanematel kerkib vererõhk, võib tekkida lämbumistunne. Arvatavasti ei loe siivas inimene seda lõpunigi, kuid mina ei kavatse karmi kohtumõistja positsiooni võtta. Kuna kuulun ealt autori vanaemade põlvkonda, püüan eelkõige mõista, miks Chris oma noore elu müügile pani? Kas suunasid tema ambitsioone tuntud nimede elulood ja -laulud, mida on kõik kohad täis, või ta soovis oma eakaaslaste (elu)rutiini kirjeldada: „Linnalaps nagu ma olen ja kodus üldse ei püsi, siis ei jäägi ju mitte midagi muud üle, kui väljas oma aega veeta. Täitsime rahulikult koos olles neid tühje lünki, mida vaba aeg meile siin ilmas pakub. See on kõige absurdsemalt, kõige tüütum tegevus üldse, kuid ka see käib selle debiilse rutiini alla. Nii siis me tolknesimegi linnas ringiratast, kord Vanalinnas, siis jälle kesklinnas. Kesklinna kaubanduskeskused, poed, riided, raha, söök, jook – see kõik on kuidagi nii ajudele käiv.”; „Kohtusin oma parima sõbraga jälle linnas. See linnas olemine ja üleüldine selle sõna mõiste ja tähendus, viskab vaikselt juba üle. Ma olen seda ilmselt korrutanud Teile siiani nende lehtede jooksul sitaks palju. Kui ma oleksin lugeja, nagu Sina, ilmselt oleks ma selle käesoleva raamatu ammu põlema pannud juba. Kõik asjad seostuvad linnaga, see on absurdselt pinda ja närvesööv. Igakord, kui midagi teha tarvis, on alati linn see pisike ning peamine objekt.”
Meie ees seisab ühe koolipoisi päris karmi lõpuga lugu (seaduse ees kurjategijaks muutumine), variatsioon teemal „musta pori näkku”, ainult et toimetamata ja valusalt tobedate, andestamatute kirjavigadega. Sõnavaraga, mida ei peeta viisakaks, kuid mida kõik vähemal või suuremal määral kasutavad. Erilist ilgust, mida olen märganud tunnustatud kirjutajatel, ma ei avastanud. Kui mõni abivalmis emakeeleõpetaja olekski aidanud Chrisi laused ja mõtted põhikooli keelereeglitesse sättida, poleks see enam nooruki mõttemaailma valitsev lohmakas ja lohakas tekst, ja kogu roppus-räigus oleks arvatavasti võikamalt mõjunud. Võimalik, et Chrisi inspireeris ka Sass Henno populaarseks osutunud „Mina olin siin”.
Minu arvates oskab Chrisi-nimeline noormees üsna hästi oma ümbritsevat keskkonda silmitseda: „Valed uskumused, kombed, tavad – see ongi see tänapäeva maailm.” Ta on vaatamata keelelisele harimatusele suutnud oma põlvkonna, nende nn. Viru Keskuses hängijate vaateid kirjeldada, mis avalduvad tülpimustundes ja mõttetus siia-sinna sebimises, mis omakorda sunnib aina uusi elamusi taga ajama. Avaldub arusaamatus kires kampadesse koguneda, juua ja oksendada. Küllap on nende hinges muudki, suuremat ja sügavamat, sest teismelistest kasvavad ühel päeval ju korralikud issid ja emmed – kodanikud! Nõnda kui eluloonäites ”Musta pori näkku”. Enne tuleb aga läbida noorus - ülimalt keeruline periood inimese elus. Kohaneda suuremate kaotuste ja väikeste võitudega, teha läbi täiskasvanute salapärasesse maailma jõudmise kadalipp. Nad pole tegelikult hullemad, kui minu põlvkonna lõngused või hilisemad pungid ja muud tegelased. Enamasti pigem rumalad lapsed. Chrisi teeb minu jaoks sümpaatseks enesevaatlus: ta pole mingi eneseimetleja, kuid ta ei oska ega suuda veel oma käitumist muuta. Kõige kardetavam iseloomuomadus tundub olevat viha, aga teismeliste vihapursete olemust oskavad vaid vähesed piisavalt seletada. Chris pole klassikaline narkar või joodik, isegi mitte suitsetaja. Poisi 17- sünnipäeval ei pruugita tilkagi alkoholi (lk. 243), see on täiesti ootamatu otsus, kui tead, kuidas põhikoolilõpetajad kevadeti purjuspäi ringi kakerdavad. Vastupidi, ta teeb sporti ja teab, et tuleks korralikult toituda. Kuigi Chris lahkub Lasnamäe koolist (kas põhjuseks oli ikka ainult kirjutamissoov?), ei kahtle ta põhimõtteliselt õppimise vajalikkuses. Tüdruku tähelepanu nimel muutus vahepeal koguni innukamaks õppuriks, ent mingil hetkel saabus murdepunkt. Pole ju midagi komblusvastast, kui üks poiss koos sõprade ja sõbrannadega pidusid peab, vahel ka libastub oma tegemistes ja ettevõtmistes. Siiski oodanuks Chrisilt selgitust, miks ta käib nendel lollidel pidudel, millest ta õieti ei hooli? Äkki ei julge ta heaoluühiskonnavõrsena eirata subkultuuri käitumist, kuigi kirjutab: „Minu ajastu noored võiksid vähem tähelepanu pöörata oma soengutele, keha vormimisele, pidudele, joogile, seksile. Ja lisaks sellele haigele tupsule, mida noored meeletult armastavad oma igemete alla toppida. Padjakest all hoides näevad nad välja nagu jänkujutad, kes igapäevaselt suhu saavad, ning hiljem oma veritsevate igemete üle rõõmu tunnevad.”
Jah, noor inimene tahab olla eriline, paista millegagi silma. Kolab öösiti väljas, ent piiripidamine on selles eas keeruline, pealegi oma vanemate põhimõtetest ja temasse suhtumisest kirjutab napilt. Suudab küll kambas olles alkoholist loobuda, joob aga mõõdutundetult Coca-Colat, teades, et see on mürk. Siin võiks teist korda rumalalt küsida, miks ta end kulutab? Kuigi Chrisile ei meeldi tühi loba ja mõttetu ajaraiskamine, lööb ta ometi oma "kallist aega" nõmedates burgerite söögikohtades laiaks. Samas annab mõista, et vahel loeb ka raamatuid ning vaatab normaalseid filme. Muusika ja LP3-d kuuluvad aga temaealiste staatuse juurde. Moraalilugemine kogu põlvkonnale ei aitaks. Kodu on parim koht, rõhutab ta mitmel korral pärast pidutsemist (lk.118, 307). Chrisi „ebaõnnestumiste” põhjused tunduvad olevat esmapilgul lihtsad, imetletud tüdrukud ei hooli temast vajalikul määral. Lihtsad on need tagantjärele, sel hetkel aga võivad kujundada nooruki edasist elu. Haigetsaamine ongi üks märksõnu, millele ta pidevalt osutab. Kas Chrisi ja tema kaaslaste arusaamad, kombed, kurnavad peod, jõhkravõitu käitumine on põhimõttelised hullemad kui varasemate noorte omad? Ma ei tea, kuid neid endasse imev maailm, sealhulgas räpparid ja nende sõnum, on loomulikult teistsugune. Kas mitte meie, täiskasvanud, pole Viru Keskust „teiseks koduks” valinud noori sinna näilisesse külluse vanglasse tirinud? Meid võiks vähemalt heidutada, et nõnda noorena mõeldakse enesetapule, tuntakse kõigest väsimust: „See hommik oli üsna mõttetu, kuna sel hetkel kui me lahkusime bussiga, kõik ikka veel magasid ja kell oli päris palju juba tegelikult. Jaanipäev möödus Jägala Joal, ning see ei olnudki nii hull, kui arvasin, et see tuleb. Mäletamistväärt osaliselt küll. Bussiga Tallinna poole kihutades, ma ei teinud jälle muudkui, mõtlesin ja mõtlesin. Ma mõtlen üleüldse liiga tihti, minu suured mõtted viivad mind niimoodi hullumajja viimaks. Ma lõpetaksingi ehk seal, kus mulle kohane. Vaatan bussi istmete vahelt esiaknast välja ning ma tunnen, ma OLEN VÄSINUD. OLEN VÄSINUD SELLEST KÕIGEST!”
bxAv110
bxAv110
bxAv110
