Kalev Kesküla. Elu sumedusest

Hiljuti avastasin laisklemise apologeedi Andrus Kasemaa, nüüd imestan, miks ma varem pole üles leidnud hea ja mugava inimese võrdkuju Kesküla? Kuidagi on nii juhtunud, et vaatamata varasematele lugemistele üllatusin tõsiselt Kalev Kesküla võrratust elujaatusest ja hingerahust, mida kogesin tema 50. sünnipäevaks ilmunud lühitekste lugedes. Äkki on kusagil veel mõni minusugune? Kalev Kesküla kirjutatut võib vabalt ka miniatuurideks ehk proosaluuleks nimetada, sest žanrimääratlus on meil postmodernsusest johtuvalt väga avaraks muutunud. Need võluvad hulkuja hingelaulud jäävad muidugi eraklikeks tänapäeva valdavalt sotsiaalselt julma ning karmi sõnakasutusse vajunud raamatute hulgas. Võib tõesti juhtuda, et õiged lugejad ei avastagi neid. Kalev Kesküla saab palade pikkuse ja sõna väga hoolika valimise mõttes võrrelda Jaan Kruusvalliga. Mõlemad on rahulikud vaatlejad, ja üsna harvad arvajad. Kirjutamist silmas pidades! Muidugi on Kesküla luulekogu „Platoni riik“ ka õdus lugemine, ent seal pole suure sumedusega tegemist, pigem jahedam iroonia. Millest siis sume elu pajatab? Muidugi ei unusta autor osutamast veinidele, tema andumus veinikultuuri tutvustamisel on üldteada. Viitab oma lugemusele, või vähemalt nendele autoritele ja raamatutele, mida on käes hoidnud, tõstab esile mõne kirjanikunime üsnagi üllatavas kontekstis (Debora Vaarandi). Maigutab laisalt naishingedest kirjutades, eelistab lohutust otsida tõelise sõbranna õlalt. Ühiskonna peenemaid nüansse märkab küll, ent otseselt ta millelegi vasaraga ei põruta. Äkki ta ongi liiga mugav selleks? Igal sumedal lool on peen pealkiri ja lisaks on nad kenasti rühmitatud, aga see pole väga oluline. Lugege ise, sobib pühadeaegsele kirjutuslauale imehästi. Lisan eeltutvustuseks mõned Kesküla tähelepanekud, mida võib ju samahästi sententsideks nimetada: „Vanad raamatud nagu vanad riidedki on oma inimese mõõt. Võtad kätte viisteist aastat tagasi loetud raamatu või ajad selga vana palitu ja vaatad, kas oled neist välja kasvanud või on need sulle suureks jäänud. Kas nad kõnelevad sinuga, kas sa oled neis sina ise. Neile, kelle elu läheb mühinal edasi, on mõlemad võõraks jäänud.“ ; „Kooselu pole muud kui väike rida kergelt loetavaid kolumne, mõned intervjuud, pühapäeval följetonid ja ristsõnad. Ükski tõeline naine ei kannata välja, kui joone all hakkab ilmuma “Omadusteta mees.“ ; „Meil peab kogu rahvas innovatsiooniaastat ja mõttetalguid, kuidas muutuda virtuaalsemaks, rahast vähem haavatavaks. Ja nõuanne on ikka üks, armastage teineteist, mitte raha, sest armastus on siiski palju virtuaalsem kui raha ning seda saab peaaegu tasuta.“ ; “Eks omariiklus on meid kõiki tsiviliseerinud. Salaviina juuakse vähe, ja palga pealt makstakse riigile makse. Euroopa Liit annab ka tsiviliseerimistuge. Nüüd süüakse pastat ja prosciutto`t, basiilikut, rukolat ja lollo rosso`t, vahel koguni koorikloomi, Chateaubriand ja Tournedo Rossini on aidanud meid kultuurile lähemale. Teame, milline on fileerimisnuga ja milline peakokanuga. Kui sa oled see, mida sa sööd, siis pole me enam need, kes 20 aastat tagasi. Ja kas me oskamegi ennast mäletada nõukogude inimesena? Nüüd ongi nii, et kui küüditama tullakse, kutsume seekord politsei.“ ; „Minu elu jätkub ikka jalutades, vaatamata koertele, kes aedade taga lõugavad. Eestlase päikeselinnas on igaühel oma maja oma aiaga ja õue peal kuri koer. Ning ühine unistus, et keegi kunagi aiast mööda ei läheks – et koer ei ärrituks.“ Niisugused on hea inimese mõtted.

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Mõtetega kirjandusfoorumilt

Pärast kirjandusfoorumi "Paabeli raamatukogu" kuulamist, mis kõigile teadaolevalt toimus 11.12.-12.12. Rahvusraamatukogus,üks tükike ka viimasel õhtul Kirjanike Majas, tahaks ju midagi ka arvata, sest küllap põhjalikumaid ülevaateid teevad teised nimed. Minu arvates, ja küsitletud kolleegide meelest,oli üritus kaasahaarav. Kordagi ei tekkinud tunnet, miks ma siin küll istun. Esinejate nimed on kõik Paabeli raamatukogu lehel ja KL-i kodulehel kirjas, seepärast ma neid üle ei korda, aga kõik kirjanike räägitu oli päris põnev ning ilmekas. Avas üsna hästi esinejate loomust, kuid ülejäänudki kirjandusega igal sammul silmitsi seisvad persoonid pajatasid toredasti. Viimase lausega on ettekannetele hinnang antud. Aga kohal olid ju ka kuulajad, eriti rohkesti just esimesel päeval, ning nende hulgas oli tubli kolmveerand lugejaid-raamatukoguhoidjaid. Neid tänades küsin, kuhu küll on kadunud eesti kirjanikud-lugejad? Miks vähemalt kõik need, keda juhtusin vaheaegadel silmama raamatute jõulumüügil lettide juures, ei astunud sisse foorumiruumi? Teemaks oli ometi kirjandus. Kirjandus, armsad eesti kirjanikud! Juttu tehti teie saatusest, kohast, väärtusest, tähendusest, olemisest, lugemisest, levikust, mõtetest..., neid märksõnu leiduks veelgi, aga peamine, kas teid ei huvitanud kirjandusfoorumi pealkirjas esitatud pärimine, kuidas teda, kirjandust siis, nähakse või kas ülepea nähakse? Esinejadki olid ju valdavalt kirjanikud, head kirjanikud! Luulet lugesid noored autorid, see võiks ju intrigeerida? Mõneti on puudumine muidugi andeksantav, sest küllap kõik kirjutasid meile uusi tekste.
Igal juhul unistan, et küsimustele, mida ise esitasin,lisaks mõnele ettepanekule, kunagi keegi KL-i esindajatest siiski vastab. Kuna ees terendab lugemisaasta, siis peame olema valmis erinevateks poleemikateks, mõttevahetusteks, ent teisalt ka ühiselt kõrvale lükkama tühitekste ja loba, kirjutagu neid siis kui tahes kaunis või ennast hindav inimene. Eesti ilukirjandust, päriskirjandust, paremat sõna hetkel ei leia, tuleb kaitsta devalveerimise eest. Muidugi mõõdab aeg meist igaühe tegemisi, leiab koha ka kõigile eesti kirjanikele, ent sellele vaatamata ei tohiks me oma kirjanduslikku, sõnatundlikku maitsemeelt lasta käest sisult odava, kuid vahel kalli reklaami eest müüdud kaupa haarates... Ma olen ikka veel vapustatud 8.detsembril nähtud saate "Vabariigi kodanikud" esinejate valiku üle, sealt eetrisse jõudnud tõelise mõttetühjuse pärast. Kas tõesti üks keskpärane eesti näitleja või tundmatu beibeilus raamatutega tegeleja tõuseb lisaks kõigele veel kirjandustäheks? Arvamusliidriks? Ja ülejäänutegi sõnavõtud sunnivad pead raputama ja viisakalt pobisema, hoidku küll... Kuidas selline asi üht mu lemmiksaadet tabas? ERR kingib kirjandusele nõnda harva ja vähe aega, sellel on kullahind, rohkem veel, ja nüüd läks see aeg tühja. Ent eesti kirjandus elab edasi, lugejad on otsustajad, ega siin ei tohi etteheiteid teha, ent mõtteid sobib ikka vahetada.Lisan oma ettekande "Eesti kirjanikud, te olete meile tuttavad!", kus üritan vaadelda 2009. aasta kirjanduselu n.ö. lugeja positsioonilt. Siin ta on.

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Jan Kaus. Hetk

Romaani esitlusel ütles kirjandusteadlane Piret Viires, et Jan Kaus on lõpetanud igasugused postmodernistlikud mängud tekstiga. Nii see on, sest kõige võimsamana tõusebki esile tekst ise, keel ja väljendustihedus. Kausi laused on muutunud iga teosega plastilisemaks. Igal sõnal on kaal ja õige koht. See on tõelise puhta proosa näide. „Hetk“ jagab autori põlvkonna seisukohti, nende eksistentsiaalseid otsinguid. Viiteid leidub väga paljudele nähtustele (armastusest jumalaotsinguteni, mis võib olla ju üks ja see sama), nii et tekkis hetkeks mõte, kas „Hetk“ võib olla sissejuhatus mingile pikemale ja sügavamale analüüsile, järgmisele otsinguromaanile? Ometigi pole „Hetkes“ midagi pealiskaudset, sest üha sügavamaks, õieti tuleks vist öelda lausa filosoofilisemaks muutub Kausi mõte. Eks mõiste hetk kätkeb ju endas eri tähendusi, hetke ajamõõde võib olla muutuv suurus, vähemalt ilukirjanduses. Hetki põhiliselt meenutatakse, sest teadagi „On hetk ja järgmisel hetkel on see juba läinud…“, aga tegelikult viibitakse hetkes siiski kauem. Loen lause, mis tundub oluline: „Hetk seisab nende ümber nagu müür, miski tsementeerib enda sellesse kinni.“ Aja pärast ollakse romaanis mures, selle ees tuntakse hirmu - üksindushirmu, kaotushirmu, surmahirmu. On lihtsamaid, on ülevamaid hetki. Kuid just tavalistel hetkedel tajub peategelane Joosep, et ta on surelik, et kõigel on ka lõpp. Mehe huvi surnuaedade vastu ja jalutuskäigud nendesse võivad viidata ju ka sellele. Küllap nooremale keskeale lähenedes taolised mõtted on paratamatud ja loomulikud. Kuna eesti kirjandus on valdavalt jumalapõlglik, mis on veel sõbralik hinnang, siis Joosepi karakter on küllaltki ainulaadne. Kuigi ta oma jumala- ja eksistentsiotsingute sunnil usuõpingud pooleli jätab, on noor mees ometigi valmis küsimuse üle edasi juurdlema. Olen viimastel aastatel kohtunud eesti kirjanduses enamasti pealiskaudsete tegelastega, küll sadistlike joomalõugade ja muud sorti yuppie`dega, rahahimuliste ja muidu magedate valgekraedega, ja nüüd korraga märkad inimest, kes teenib leiba roolikeeramisega, kes püüab kõikeunustavalt rohkem teada saada, kui eeldaks. Eksistentsiaalselt tundlik taksojuht, kõlab kummaliselt! Kuid kohe romaani alguses ulatab autor lugejale võtme naistegelase Eda kaudu, kes meenutab, kuidas Joosep kord tantsis, et mitte mõelda asjadele, mida ta teises olukorras mõtleb või mõtlema peab. Joosep on viibinud hetkes, mis tõi teadmise, et tema ja maailma vahel haigutab sügav lõhe. Ta unistab tantsida ennast olevikku…, raskesti avatav mõte, kuid romaani ingliskeelne moto Stevie Nicksi laulust „Gypsy“ aitab mind Joosepi käitumist paremini mõista. Aitab mõista, miks romaanis nõnda palju pühendatakse tagasivaadetele minevikku.
Olen varemgi imetlenud ja imestanud, kuidas nooremapoolsed autorid otsivad minevikukujundeid, kuidas neid kirjeldavad. Minu osutus näib küll banaalne, kontekstist välja rebituna, aga kartulisalatil, kui ühel tüüpilisel eestlaste roal, on tõesti mingi tähendus meie talupoeglikult aeglaselt arenevas söömiskultuuris, sest kuuldavasti ihkavad välismaale läinud noored just seda taga, ja nüüd „Hetkes“ visatakse see lausa näkku, kui oleviku võrdlus minevikuga - vaba Eesti salatid tunduvad vettinud saepuruna! Meenub, et Tõnu Õnnepalu „Piiririigi“ vanaemal on oluline mälusümbol ungari õun, mida alistunud meelel kooriti ja aeglaselt mäludes alla neelati. Tegelikult sorib „Hetk“ minevikus elegantselt, kiivuse ja vaenuta. Ja need valuliselt täpsed kirjeldused, küll Tallinna linna osade, küll Tallinna kui terviku kohta. Vaid mõne lausega on heidetud üldistav vaade Lasnamäele, ja see ei jää kujutuslikult alla visuaalsele panoraamile filmis „Sügisball“. Üks peatükke, „Tallinn, mu Tallinn“, on kui omaette jõuline novell, mida võib nautida ka ilma tegelasteta. Või siis 1980ndate Tallinna pimeduse-valguse vaheline seos. Jan Kaus on täpne linnakirjanik, nõnda kui omas ajas Mati Unt. Ta tajub linna kui tervikut, kuid inimesi märkab indiviidide ning üksiklastena selles väiksemõõdulises, kuid kaootilises kohas. Mul jätkub julgust üldistada ja arvata, et „Hetke“ tegelased polegi nii suured kohanejad, kui eeldaks autori põlvkonna puhul. Ühe märksõna kisun „Hetkest“ veel välja. Nimelt on üles kasvanud põlvkond, kes on kaotanud võime hinnata asju, ja nad ei varjagi seda. Ihalus muidugi on, aga jätaks selle teema pooleli. Kui vaid seda ükskõiksust ees ei oleks… Kaus püüab üsna lühikese romaaniga (207 lk.) öelda väga palju, noppida üles erinevaid ühiskonda purevaid momente, kuid ühtegi neist ei arenda pikemaks teemaks. Näiteks ei tea kust ilmunud äriideede genereerija Helmer oma pealiskaudsusega iseloomustab küllap üht kindlat klassi ühiskonnas, Meez on mees, kes keskendub kasulikkusele ja enesearmastusele.
Pisut eemalejäävana, kuidagi üksikuna mõjub mulle romaani eelviimane 17. peatükk „Pakk“, kus Joosepi ema jutustab pojale isaisa saatusest ja toob nõnda romaani küüditamise, st. eesti rahva ajaloo. Iseseisva novelli või jutustusena, pigem iseseisva romaanina oleks olnud selle loo mõjusus kindlasti suurem. Praegu ta küll üllatab, romaani lõpus taoline ootamatu teemaarendus, kuid sellest jääb väheks! Kui see lugu uuesti läbikirjutatult lugeja lauale toodaks, saaks eesti kirjandus ju oma päris „Puhastuse“? Armastusteemast arvan sedapuhku vähe, kuigi see on ju inimsuhete üks olulisemaid tundeid. Eda pole tüüpiline ega erandlik, ei vaja kaastunnet ega tuge, aga ka ei heiduta kedagi. See lugu on vaikne ja sügav, mõtlik ja tähelepandamatu variatsioon igavesel teemal, nii erinev teistest viimasel aastal loetud eesti armastuslugudest. Sellisena ometigi mõtlema sundiv. Nooremad lugejad pööravad kindlasti rohkem tähelepanu tegelaste kunagistele muusikalistele tegemistele, bändile nende elus, selle psühholoogilisele mõjule, sealt alanud suhtele, mis võimalik, et on palju määravam Joosepi ja Eda elukäigule, kui mina adun ja kirjeldan. Ent jälgige Jan Kausi: „Nii nad tegidki oma bändi – keset meretuultest ümbritsetud tehasehoonet, rõõmsate kirikutornide vahel. Nendesamade paisunud ja lõbusatooniliste kirikute taustal olevat nad Joosepiga esimest korda kohtunud. Eda seda ei mäletanud, Joosep aga rääkis, et tal olid päikeseprillid juustel ning seljas lillemustriline kleit. Kuidas sulle see meelde jäi? küsis Eda. Mulle meeldib kiskuda hetki välja nende üürikesest eksistentsist, vastas Joosep, ma kannan neid endaga kaasas, nad kasvavad oma mõõtmetest välja, nad muutuvad pidevaks olevikuks. Jälle see olevik, aasis Eda. /---/ Alles hiljem hakkas ta mõistma nendes aastate laiunud vabadust. Ei, kahetsema ei pidanud. Kas või juba Joosepi pärast. See mõte üllatas teda, kas ta siis ei kahetsenud Joosepiga juhtunut? Kui poleks olnud bändi, poleks ehk tulnud Joosepit. Poleks olnud kahetsust, viha ega valu. Poleks olnud fotoks saanud hetke palavast suvepäevast, hetkest, kus miski poleks saanud olla paremini.“
Ärge unustage „Hetke“ lugemast!

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Õige terminikasutus – loomusund või tüütu norm?

Seekordne kirjatükk on ajendatud paarist juhuvestlusest ning filosoofilisemat laadi kui tavapärane termininõuanne.
Ikka ja jälle lahvatavad vaidlused selle ümber, mis on terminoloogia, kes seda peaks looma, kes kasutama, ning tagatipuks sekka ka kõhklusi korrastatud terminite vajalikkusest üldse. Inimloomusele on ilmselgelt omane aeg-ajalt kõige ja kõigi vastu mässata ... seda eriti ettekirjutuste vastu. Teisalt on aga ootused n-ö valmislahendustele üsna kõrged. Vaja on uut terminit ja ...KOHE. Ka see on mõistetav, sest terminiloome ja -korrastuse köögipool on asjaga mitteseotuile sageli teadmata ning kõrvalseisjaile võibki tunduda arusaamatuna, milleks on vaja kulutada pikki tunde terminite (ehk siis sõnade) ümber targutades. Ometigi ON vaja. Nii nagu keeleloomes üldse, on ka terminoloogia väljatöötamisel ning korrastamisel suur kaal kokkulepetel. Kokku lepitakse aga eeskätt ikkagi selleks, et ümbritsevat võimalikult ühtviisi tõlgendada. Sama mõiste erinevad määratlused ja tähistusviis tekitavad kasu asemel vaid vääritimõistmist ning segadust. Kuigi ad hoc terminitöö on tänapäeval sageli suisa möödapääsmatu vajadus, sest tõlketekstide rohkus sunnib omakeelseid termineid n-ö käigu pealt välja mõtlema ning terminikomisjonide töö tulemus jõuab kasutajani märksa pikema ajalõtkuga, on viimane variant ometigi usaldusväärsem. Kogu eelnev jutt tundub klišeemaigulisena, kuid probleem ei ole tekkinud, või tekitatud, tühjale kohale.
Miks ei tehta tänini vahet traditsioonilistel raamatukoguterminitel „laenama“ ja „laenutama“, miks näiteks eri juhendmaterjalides on „laudimeetri“ seletustes pakutud mõõdud erinevad? Miks siis, kui juba aastaid on üllitatud tõsiste asjatundjate koostatud terminiallikaid nagu „Arvutikasutaja sõnastik“ (praeguseks on ilmunud juba neli täiendatud trükki) või arvutitermineid seletavat „E-teatmikku“ leidub veel ikka keegi, kes avastab jalgratast ja asub meedias targutama selle ümber, mis on (tema arvates) näiteks „veebisait“, muudest IT-terminitest rääkimata? Jutu mõte on selles, et jäägu iga valdkond n-ö oma liistude juurde ja kui on vaja kasutada teise valdkonna termineid, on igati arukam leida asjakohane sõnaraamat ning sealt järele vaadata, selle asemel, et pead vaevata ja niigi nappi aega tühja raisata. Siinkohal ka mõned vihjed terminiallikatele: oskuskeelerubriigis on välja pandud rida linke veebis leitavatele terminisõnastikele; Rahvusraamatukogu veebisaidi ürituste arhiivist leiate oskuskeeleseminaride ettekanded, mida lehitsedes samuti üht-teist kasulikku võib meelde tuletada. Ja üks eriti huvitav veebikoht on http://www.imprimaatur.ee/artiklid/kirjaosk.html, kus Vello Hanson mõlgutab mõtteid kirjaoskuse ja terminikasutuse üle. Sama veebisaidi artiklite rubriik sisaldab teisigi huvitavaid kirjutisi arvutiterminitest, autoriteks Vello Hanson ja Arvi Tavast. Kummagi nimi ei tohiks lugejale teadmata olla. Eelmainitud kirjatükid on küll autoritele omaselt pisut teravkeelsed, kuid ajendatud soovist abiks ning toeks olla. Nii mõnigi arvutitermin võib ju pentsikult kõlada, aga ju siis pole paremat olnud välja pakkuda ning tuleb olemasolevaga harjuda. Nii ka raamatukoguterminoloogia puhul. Kindlasti on ka selle valdkonna terminite hulgas selliseid, mis „ei meeldi“, aga leppida tuleb, sest vastasel juhul jõuaks sõnavaliku vabadus tõsise kaoseni. Oluline on meeles pidada, et korrektne terminikasutus on vajalik ennekõike ametlikes dokumentides, juhendmaterjalides jm ametlikus keelekasutuses. ERÜ terminoloogiatoimkonna täiendatud ja parandatud ning 2009. aasta juunikuu koosolekul kinnitatud tööpõhimõtete punkt 6 ütleb järgmist: „Toimkonna otsusega kinnitatud terminid ja muud oskuskeelenõuanded loetakse valdkonna termininormiks.” Eelmainitud dokumendi täistekst on leitav ERÜ veebisaidilt, rubriigist struktuur >toimkonnad.
Sõna on sageli käsitatud võimu tööriistana ja seda ta tõepoolest sageli ka on. Võimalik, et ka termininorm tekitab samalaadseid tundmusi, kuigi loogika ütleb teist – selleks, et sõna abil võimu saavutada, on mõistete ähmasus märksa kasulikum, kas mitte??? Terminikorrastajad püüavad aga, just vastupidi, asju võimalikult selgelt ja ühetimõistetavalt seletada. Kes nad siis on – kas sõnavõimu nautlejad või hoopis abikäe ulatajad? Mõelgem selle üle! Raamatukoguterminite sõnastiku uus veebiversioon on kasutuses olnud pea aasta ning selle kasutussageduse üle kurta ei saa, veebisõnastiku statistikamoodul toob lisaks välja ka selle, milliseid sõnu otsitakse. Selline tagasiside on terminikorrastajaile igati abiks.Endiselt on oodatud kõik kommentaarid.

Sirvigem siis aeg-ajalt eespool nimetatud allikaid ning mõtisklegem SÕNADE ja nende TÄHENDUSE üle. Ning mis peamine – usaldagem nii oma kui ka teiste alade asjatundjaid.

bxAv110 bxAv110 bxAv110