KANDJAST JA KANDMISEST

Igasuguste elektrooniliste dokumentide jms. tekke järel hakkas eesti keeles vohama üks kummaline monstrum, nimelt paberkandja. Üritame olla isegi paavstist paavstlikumad ning topime seda sinnagi, kus inglise keeles on paper document, mida saab ju päris edukalt otse tõlkida paberdokumendiks, kui on tingimata vaja rõhutada, et teave on paberil.
Kui tahame eristada nt. ajakirja kaht varianti, siis ei ole mingit vajadust nimetada üht nendest paberkandjal ajakirjaks, sest see on trükiajakiri.
Kui ise midagi pastakaga paberile paneme, siis tulebki öelda, et kirjutame paberile, mitte paberkandjale. Muidu saab mobiiltelefoni ja arvutita maavanaema ka varsti imestada, et lapselaps lubab talle saata paberkandjal sõnumi, mitte panna paar rida käsitsi paberile ehk saata kirja.

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Roy Strider. Himaalaja jutud

Asjatundjate ja otsustajate meelest eelmise aasta parim rännuraamat. Küllap vist! Et Roy Strider isemoodi mõtleb ja maailma hindab, on saanud selgeks juba ajalehtedest tema arvamusi lugedes. Tiibetlastesse suhtub autor suure empaatiaga, oma rahvasse paistab et mitte. Kurdab pidevalt Tiibeti okupeerimise üle, kuid ei vaevu sügavamalt mõtlema Tallinnas teisaldatud pronkskuju staatuse üle. Ka saan selgesti aru, et Strider on vasakpoolne, antifašist ja padunatsionalismi vastane, lisaks hingelt roheliste poole kalduv. Eks diisliga reostatud mäestikuala naftaojad mõjuvad õõvastavalt küll. Muidugi teab autor ja üks tema kaasrändureid kunstnik Kiwa idakultuuridest ja budismist mõndagi. Kuna Strider on elanud tükk aega Nepalis Kathmandus, siis suudab ta hinnata ka sealset ühiskondlikku ja poliitilist olukorda adekvaatselt. Ent huvitavam osa raamatust on ikkagi seotud omamoodi pööraste sõitudega mitmel pool Aasias, seal hulgas Himaalaja kandis. Teel kohatud inimeste mõttemaailma tutvustamine on haarav, kuid nendeski kohtades on aeg hakanud kiiremini kulgema, kui sealsetele rahvastele omane. Vasakpoolse inimesena ei talu ta siiski pidevat hiinlaste nuhkimist, kord tuleb tal isegi põgeneda nuhk sabas, ja see juhtum on kirja pandud hasartse ägedusega. Tegelikult järgneb seiklus teisele, üks uskumatum paik teisele, ja kõigist reisimehe raskustest aitab üle saada ilmselge huvi sealse kultuuri ja usu vastu. Ka saab lugeja ilmselt täpsema ja põhjalikuma seletuse 2008. aasta mässust Tiibetis, kus rahvast provotseeriti kokkupõrkesse, mida meil vaoshoitult kirjeldati. Loomulikult on Strideril olnud võimalus kuulata dalai–laama õpetusi ja loenguid. Vaesuse, räpasuse ja prügilaamade üle ei tohiks aga lugeja imestada, üleilmastumine on kohal, eriti hullusti kuumas Indias. Nõnda sunnib pead vangutama tutvustus: „Sissesõit Lhasasse on kõige ehedam Varssavi äärelinna ja Kaunase slummi sarnane… jälle see maoistliku realismi stiilis arhitektuur – tööstusrajooni hruštšovkad, teras ja betoon, mille iseloomustamiseks ütleksin mina Stalin, aasialased aga Mao. Ümberläinud tindipotina roomab kalk ehituskunst Lhasast aegamisi välja justkui mustjashall mürgipilv.“ Leidsin tekstist võrratu väljendi - betoonkaheksajalg! Ei suuda keelatud linn Lhasa võidelda ka jooksukingades hiilija migratsiooniga.
Kõige kõrval ei tohiks unustada, et üks Strideri rännuidee seisnes Tiibeti –Tartu kultuurisilla ehitamises. Kuigi jakivõitee pole muutunud mulle atraktiivsemaks proovimise mõttes, oleks tore, kui mõni vana krimpsunäolinne tiibetlane tõmbaks mu ninale tahmajuti, mis võtaks siinmail inimesi piinavad uneprobleemid. Juttu tuleb ka Tiibeti olümpiamängudest, mis toimusid enne Pekingi omi. Mõistagi saabus Tiibetisse võõraid vähe, kuid Roy Strider oli koos „Vennaskonnaga“ ning poliitik Silver Meikariga igatahes kohal. Neile paljudele, kes sinna kanti ei saa või ei julge reisida, on „Himaalaja jutud“ väärt teatmekirjandus koos emotsionaalse tuumaga, nendele, kes juba sealkandis liikunud, kindlasti äratundmisrõõmu jagaja. Paksul, laisal ja head elu himustaval eurooplasel tundub targem olevat eemale hoida, mugavusreisi pole loota. Polnud kerge see tee, mis autorit edasi kandis. Ometigi, head lugemist! Illustratsioonide loojaks on aga tiibeti kunstnik Druktse Gyal. Nendegi üle tasub mõelda. Pisukene kirjeldus kohtumisest Tenzin Gyatsoga, Tema Pühaduse XIV dalai-laamaga: „Nüüd möödub ta minust; peatub, et õnnistada üht ratastoolis vanemat meest ja seejärel tõuseb lavale, et võtta sisse koht oma kollase kangaga vooderdatud õpetajatroonil. Tunnen mõõtmatu avaruse puudutust ja seda, kuidas silmad täituvad pisaratega. Õpilaste mass istub lootosistesse oma matikeste ja patjade peale ning keerab raadiod õigetele tõlkelainetele. Enamik raadioaparaate on äravahetamiseni sarnased, pisikesed patareidega vastuvõtjad. Neid müüakse Dharamsala tänavatel ja poekestes, see on selle linnakese regulaarselt müüv kaubaartikkel. Tema Pühadus uurib paari paberilehte, kohendab prille, vaatab seejärel rõõmsal ja veidi kavalal ilmel publikule otsa ning köhatab hääle puhtaks. Mõne hetke pärast algab laulvas kõrgetoonilises tiibeti keeles loeng, mis hüpnootilise tämbriga ja rütmiga kestab lõunapausini. Dalai-laama hääl on emakeeles rääkides ingliskeelsest kõnest tunduvalt ilmekam. Kurguhäälne tenor vaheldub sügavate mörinalaadsete häälikute ja rõhkudega, just nagu oleks kõneluse vahele puhutud suurt lehtertoruga Tiibeti kloostritrompetit. Vahetevahel viskab õpetaja sisse kõrgemat tiiskanti, see on meditatsioonikellukese helina inimkeelne kõlavend.“

bxAv110 bxAv110 bxAv110

SUHTELISELT. Hans Jürmanilt

Kui suhteliselt hoolega lugeda praegusi tekste, näiteks ajakirjandust, ja suhteliselt tähelepanelikult kuulata kõnet, seda ka raadiost ja televisioonist, siis tekib mõte, et suhteliselt liiga sageli lisatakse omadust või hulka ja määra näitavale sõnale väljend suhteliselt. Näiteid:
Täna on supp suhteliselt soolane. Talv on olnud seni suhteliselt soe. Raamatu esitrükk on suhteliselt kaunim kordustest. Arvutitehnika on temale suhteliselt tundmatu ala. See töö tehti suhteliselt kiiresti.
Mis neis lauseis muutuks, kui see sõna ära jätta? Mitte midagi! Sellepärast tulebki hea stiili huvides seda sõna pruukida suhteliselt (vabandust ülearuse sõna pärast!) hoopis harvemini.
Paraku on teisigi liigtarvitatavaid väljendeid: põhimõtteliselt, praktiliselt, sisuliselt, tegelikult, ausalt.
Hans Jürman

bxAv110 bxAv110 bxAv110

KUI PIKK ON HETK JA KUI KAUA KESTAB TÄNA?

Alguseks kaks väga levinud malli järgi tehtud lauset:
Hetkel juba mitu korda näidatav film ei vääri seda.
Täna käib keskmine eestlane poes kolm korda nädalas.
Et mitte pikalt seletada, toon sünonüüme.
Hetk = moment, silmapilk, minut, viiv, vilge, pilk, puhk, sutsuke.
Praegu = nüüd, meie ajal, meie päevil, tänapäeval, olevikus.
Sõnal täna õigeid sünonüüme polegi. Igatahes ei tähenda ta praegu ega nüüd.
Oleme küll usinalt hakanud kõike täna tegema, aga täiesti unustanud tema sõsarad eile ja homme. Meie meelispruuk on öelda “minevikus, täna ja tulevikus”, ometi saaks teha kaks kena kolmikut ja neid kumbagi õiges kohas kasutada: “eile, täna ja homme” ning “minevikus, olevikus ja tulevikus”.

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Helga Pärli-Sillaots. Improvisatsioon mängutoosis. Karjäär

Kirjastus „Eesti Raamat“ on juba aastaid teinud kirjandusajaloo seisukohalt väärt tööd ja avaldanud „Eesti romaanivara“ sarjas ka raamatuid, mille autorinimi pole üldtuntud. Nii kuulub psühholoogilise romaani viljelejana alustanud Helga Pärli-Sillaots n.-ö. unustatud kirjanike nimistusse. Põhjuseks tema varane surm (1912-1939). Siiski on jõudnud ta kirjutada kolm romaani, millest kaks leiavad teise trüki. Nõnda kui kaks esimest romaani pälvisid „Looduse“ romaanivõistlustel tähelepanu, teine neist III auhinna, võitis tema viimane raamat, täpsemalt suvitusromaan „Tee viib järveni“ „Päevalehe“ 1939. aasta romaanivõistlusel teise auhinna. Mõlemad romaanid pole pelgalt lood aastakümnete tagant, vaid sobituvad kenasti tänase ajavaimuga, mil kombeks rõhutada märksõnu karjäär, ebaõnnestumine ametialal, edulugu, igav keskpärasus jne. Eks osutaks praegugi raamatu arvustaja, nagu toonanegi, väikelinna hüljatusele, depressiivsusele, mõttelamedusele, isegi rumalusele ja pealiskaudsusele. Kindlasti peab meenutama, et kirjutamisajal olid moes psühhoanalüüs ja freudism, ja just 1930ndatel sai hoo sisse tegelaste psühholoogiline lähivaatlus. Kuigi Pärli-Sillaotsa romaanides leidub kohati must-valgeid kontraste, mõne tegelase ilmselget ilustamist või ülearust pilamist, kohatist liiga teoreetilist sõnastatust („vrd. „Karjäär“), tuleb rõhutada, et 1920ndate ja 30ndate aastate haritud naise iseseisvusaste oli juba sedavõrd kõrge, et tema suhtlemispõhimõte intelligentse mehega ei pruukinud olla tavaline läheduse taotlemine, vaid vaimse sideme otsimine. Vaimsuse igatsus, mis on nüüdseks nii loomulik ja läbikirjutatud teema. Väikelinnas Rakveres oli see aga veel toona põlastusväärne. Mängutoosist, mis esitab ilma väiksemagi tooni muutmiseta üht kindlat moetut meloodiat, saab väikelinna elu staatilisust näitav kujund. Noore koolidirektoriproua esmastest tunnetest võõras linnakeses: „Läksin koju läbi vaikse tänava, kus ei liikunud kedagi peale punaka kassi. Kusagil madalas hallis hoones oli aken avatud ja kostis mingit helinat. Kui jõudsin lähemale, sain aru, et see oli mängutoos. Vana viis kõlas kindlalt ja ettevaatlikult ühtlasi. Ikka ja ikka uuesti algas motiiv, lõppes, algas jälle. Arvatavasti keerati mehhanism ikka uuesti üles. Imelik on kuulata nägematut mängutoosi üksinda vaikses suveõhtus. Olen kuulanud läbi akna kostvat klaverimängu, vana raskemeelset viisi. See teeb kurvaks, kuid äratab ellu huvi mängija isiku ja saatuse vastu. Selle kurbuse taga on elu ja inimesed. Olen kuulnud kaugelt aiast kostvat peomuusikat puhkpilliorkestrilt. Seegi teeb kurvaks, ta viib mõtted kaugele minevikku, läbielatud metsapeole, kus vilumatu maanoormees avaldas sulle esmakordselt armastust ja kus sina olid nii rumal, et põgenesid ja vaevlesid pärast teadmatuses, et mis oleks olnud siis, kui sa poleks põgenenud. Olen kuulanud kontsertaiast kostvat head sümfooniat. See äratab inimeses lootusi, paneb uskuma enese suurtesse võimetesse. Ühe niisuguse müüri tagant kuuldud motiivi mõjul jooksin kord koju, olles ise täis usku, et minust saab suur kunstnik. See õnn kestis ainult selle lühikese öö. Hommikul tegid vanemad ja majaperenaine mulle selgeks, et öösine viiuldamine on majarahu ja tervise rikkumine. Kuid olin olnud õnnelik. Ning olen kuulnud kuuenda korruse aknast kostuvat flöödimängu. See kõlab nagu kutse kõrgustesse. Kuid mängutoosimuusika madalat aknast, - see kõlab nagu õrnalt, kuid püsivalt ja kindlalt sind kusagile kindlale paigale naelutav tagumine. Need helid tahavad piirata su vabadust ja tahet, su liikumist ja mõtlemist. Seisin lühikest aega ja kuulasin ja juba oligi mul tunne, et pean seisma samal paigal kuni leierdamise lõppemiseni. Ent millal see oleks lõppenud? Kiskusin enese lahti ja ruttasin koju.“

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Elin Toona. Ella

Pagulaskirjanduse loo ilmumisele pühendatud seminaril arutati pisku sellegi üle, kuidas nimetada 20. sajandil kodust eemal ilmunud kirjandust: kas väliseesti, pagulus-, eksiil- või hoopis karmilt, nagu tegid nõukogude tšinovnikud - emigrantlik kirjandus. Raamatu pealkiri „Eesti kirjandus paguluses“ annab tänase vastuse. Kui näiteks Helga ja Enn Nõust on saanud juba eesti kirjanikud ka selles mõttes, et elavad osaliselt siin ja on rohkem kontaktis meie kultuurieluga, siis Elin Toona elab endiselt Eestist eemal, kuid kirjutab eesti keeles. Usun, et enamik on tuttav Toona käsitlusega oma vanaisast Ernst Ennost „Rõõm teeb taeva taga tuld“, mis ilmus 2000. aastal. Nüüd siis dokumentaalne lugu vanaemast. Ent see on lugu ka tema emast Likist ja autorist endast, kes põgenesid 1944. aastal okupatsiooni eest Läände. Üldistatumalt on „Ella“ järjekordne kirjeldus meie rahva saatusest, konkreetsemalt siis loetletute pagulasteekonnast ja elu uuesti alustamisest Saksamaal ja Inglismaal. Olen neid uue-elu-alguse variante mitmeid lugenud, Ella lugu on üks mõjusamaid, mingil seletamatul kombel ülevamaidki. Elin oli põgenemisel seitsmeaastane. Kaotatud oli kaunis lapsepõlv vanaema seltsis Haapsalus, kuhu väike Elin toodi kohe pärast sündimist Tallinnas. Vahest leidub inimesi, kes on lugenud Toona „Lotukatat“, siis nemad juba teavad, milliseid alandusi, solvanguid, hingekadu ja mõistmatust pidi üks väike tüdruk enne üle elama, kui temast sai täiskasvanu võõral maal. (Peatu, lugeja, ja mõtle ka eelnevalt tutvustatud „Lasnamäe Lunastajale“!) Õieti on kõigis Elin Toona raamatutes tunda autobiograafilist münti. Tütretütar Elin kirjutab oma vanaema armsaks ning mõistvaks vanaemaks. Niisugused vanaemad on meil paljudel ju olnud, kõik ei ole pääsenud raamatusse. Ema(de)ga on aga kummastavam, ägedam ja võimuvõitluslikum suhe, on seegi teada asi. Mis vahest ühe või teise vanaemasid ja emasid eristab, on nende vaimsed ja kunstilised võimed. Vanaema Ella oli andeks joonistaja, ema paras boheemlane, endine näitleja, kes tõsi, ei andnud eluvõitluses sugugi nii kiiresti alla. Pagulase päevad ja tunnid, eriti Inglismaal, kujunesid tõeliseks võitluseks ellujäämise nimel. Lisaks üldine suhtumine sissesõitjatesse. Lihtsam rahvas õieti ei teadnudki midagi meie riigi ja rahva okupeerimisest, ei mõistetud, milleks tuldi n.-ö. nende kaela peale elama. Kui lihtne on olla naiivne ja esitada küsimusi: oli seda vaja, miks juhtus, kas teisiti ei saanud? Epateerin ajakohasusega ja tsiteerin mõtted 1969.aastast : „ Inglise elu oli tõesti muutunud mugavaks ja igapäevaseks. Eestlased olid jäänud oma seltskonda, aga sulandunud Inglise ühiskonda, olles valgenahalised ja tagasihoidlikud. Uued immigrandid, kes nende asemele tulid Jamaikast, Indiast ja Pakistanist, ei olnud nii alandlikud. Uus laine uhtus üle tööstuslinnade nagu tsunami. Bradfordist sai Pisi-Pakistan. Mehed kükitasid tänaval, toitu visati akendest hoovi, terved linnaosad lõhnasid curry`st ja rõkkasid India muusikast. Jamaikalastega oli veel suurem häda. Kultuurierinevused ja arusaamised olid koomilised, kui mitte traagilised! Naised vajasid oma lastele toetust, aga igal lapsel oli erinev isa, ühtegi ei saanud nimetada perekonna pereisaks. Inglased said lõpuks tõesti aru, mis tähendab „teine kultuur“, teised kombed. Pealegi ei olnudki need välismaalased, vaid „omad“, tulnud kolooniatest koju, ema rüppe, neid ei olnud kerge sõimata ega solvata. Uued nõudsid oma „õigusi“, ei jäänud oma „seisusesse“, nad mässasid ja möllasid ja muutsid vanaaegse ja meieaegse Inglismaa pärismaalastele tundmatuks. “Paras!“ oli Liki kommentaar, kui luges suurematest madinatest Bradfordis või Notting Hillis. Sellega ta väljendas oma võidutunnet, lõpuks pudrust väljasöömist, mis oli kestnud liiga kaua ja nõudnud liiga palju ohvreid.“
Elin Toona abiellus ja asus elama USA-sse, ema Liki läks pärast Ella voodissejäämist pensionile. Vanaema suri 21.juulil 1974 Londonis.

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Jan Kaus. Miniatuurid

Praeguse žanrimääratluse järgi proosaluule, ent mõistet on tavalugejale üsna keeruline defineerida, sest võib omakorda ajada segadusse ja viia isegi pahandamiseni. Parem siis tõesti miniatuurid, kuigi see vist pole modernne väljend. Üsna õbluke raamat on jaotatud viide ossa: „Linnad“, „Muuseumid“, „Ekraanid“, „Minu inimesed“, „Eesti“. Autor on ise raadios kinnitanud, et teda huvitab mälu, ja seda võib tõesti peaaegu igas tekstis tunnetada. Sageli on need ruttava reisimehe kiired meenutused põgusatest hetkedest linnades, mis mõjuvad mõnikord kui mõõtmatud masinad („L. LINN“) või siis tunned end kui ajahammaste vahel (R.LINN). Vahel peitub lauses kindel arvamus: „Varsti elavad kõik suurlinnades, maakera ongi suurlinn.“, ja kõik on selge! Või kiired vaataja ning jälgija mõttevälgatused seistes kultuuri ja kunsti ees, mis oma tugeva hetkeemotsiooniga on nõudnud sõnalist väljaütlemist: „Kõik muuseumid on nagu järvesilmad tuulevaiksel kesksuve ööl“, „Muuseumides püsib ajalugu sordiini all, pidulikult. Valelikult. Muuseumis on ajaloo vaikimine puhas kassikuld.“. Eriti sarkastiliselt väljendab Jan Kaus end rubriigis „Ekraanid“, kus ta väga lühidalt, kuid jõuliselt ning täpselt osutab inimlikule edevusele, vaimsele piiratusele ja sureliku eneseimetlusele telemaailmas. Näiteks valisin valimiku viimase mõttearenduse, rahuliku ja igiomase vaate „Pirmastu II“: „Siit näeb hästi seda asja, mida nimetame Eesti maastikuks. Õõtsikkaldaga järvesilm. Metsad, mis müürivad vaadet tormidest ja lageraietest hoolimata. Aeg-ajalt sahmab seafarmist haisu. Kui minus voolaks kübekenegi nipernaadit, hakkaksin minema, sest tükk põldu seal metsatukkade vahel justkui küsiks, et mida sa ootad, venivillem selline. Muidugi on kõik proosalisem - teisel pool ürgorgu paistva romantilise korstna all elavad sopajoodikud. Äial on hea binokkel. Kuu nagu peopesal. Vanarahvas ei lubanud kuukuninga suunas näpuga näidata. Maastik on sellistel öödel kaetud igatsuse õhukese härmatisega.“ Lühidalt suuri üldistusi teha pole ju lihtne, Jan Kaus „Miniatuuride“ sugestiivsus on aga haarav ja väärib lugejate tähelepanu.

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Hando.Runnel. Väravahingede kriuksumist kuulnud ehk mõisteline sõnastik autori elu- ja loominguloo juurde

Pealkirja teine pool on täpne ja igaühele selge. Esimese osa tähendus selgub siis, kui kogu raamat on läbi vaadatud. Runneli proosaraamatut või sõnavaramut, (mõttevaramu sobib samuti), esimese väljendi noppisin Jan Kausi arusaadavast ja piisavast järelsõnast, ei saa lugeda kui lugu. Õigupoolest ei sobigi Runneli kogumikku ühtejärge lugeda, nagu entsüklopeediatki, vaid tuleb võtta vajaliku enesetunde või teadasaamise korral kätte. Võib-olla tulekski „Väravahingedega…“ tutvumist alustada tagant otsast, sissejuhatavad sõnad ei ole liigsed, sest Runnel on omamoodi kirjutaja ja luuletaja. Mis tähendab, et iseseisev mõtleja, keda ei mõjuta tuli, vesi ega riigikord. Seda kinnitas ka ETV-s vaadatud portreesaade, kus nägin esmakordselt Runneli naeruvirvendust. Ka tuleb Runneli nägu nähes silme ette Kaljo Põllu graafika.
Runneli mõttevalda kuuluvad eesti kultuur, ennekõike teadagi kirjandus, inimesed ja kõlblus. See kõik räägib ennekõike temast endast. Runneli elutarkus näib toetuvat suuresti skeptitsismile, kui mõelda ka varemloetud esseistikale. Igaüks teab, kes vähegi luulet lugenud, et Runnel on olnud aatelaulik, ajalaulik, maailmavaatelt konservatiivne isiksus, kes ei tagane kröömigi kristlikest ja rahvuslikest väärtustest. Eks olegi nooremad mehed Runnelile ette heitnud, et ta polevat päriselt kohanenud teisenenud ajavaimuga. Kas see tähendab, et inimelu põhitoestus on muutunud? Järele mõeldes saab ent igamees aru, et poeet on distantseerinud sellest küljest, mis sülitab igipõlistele kogemustele, ausale isamaa-armastusele. Tema tõsidus on teadjamehe oma. Kestmine ja mäletamine on kindlad märksõnad olnud tema loomingus algusest peale. „Väravahingedest…“ kostub vaikselt ja lühidalt, ent seda mõjusamalt autori arusaam kohast, kus ta on oma elu elanud. Tõsi ta manitseb sageli, aga ehk me vajame ja ootamegi kellegi õpetussõnu, meeldetuletust, miks me oleme siin. Runnel annab välja sarja „Eesti mõttelugu", kuid ka loob seda. Võimalik, et see vägev töö on teda inspireerinud sellegi raamatu loomisel. Igal juhul sobib „Väravahingede…“ asetada riiulis teiste valgekaaneliste sekka. Kuidas siis Runnel ütlebki - näiteks aatemeeste kohta: „Need, keda pilgati; need, keda pilgatakse; Need, kelle pilkamisest elataksegi.“ Märksõna väravad lõpulaused kõlavad nõnda: “Maalapsed on kõik kuulnud väravahingede kriuksumist. Need hääled jäävad meelde kui mingisugused avara elu hääled. Uusaegsed väljadel vedelavad heinapallid ei pääse kunagi enam küünidesse. Nad on kui kodutud lapsed endise maalapse meelest. On asju, mille juures keegi ei saa midagi teiseks teha ega aidatagi enam.“ Ja tekst sõna kohta lõpeb nii: “Kõlbelise isiku hävitamine sõna abil kestab ja koguni süveneb nüüd ja siinsamaski, tohime taas kurta. Pidage meeles, mida arvab Runnel lugejast: „Ning iga luuletaja, iga autori viimane igatsus on - igatsus lugeja järele.“ Ja viimaseks vabadus: „Sellest oleme nii palju rääkinud!“

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Hoidkem ja hallakem aega

Mõiste „aeg“ on kivikõvalt inimese olemisse raiutud. Aeg kui absoluutselt kõike elavat ja elatut puudutav on elu ja surma kõrval kõige olulisem tähis. Seejuures näib olevat meil väga vähe uut ja originaalset üksteisele öelda, kuid vahel on vaja mõned igavesed tõed lihtsalt üle korrata ja mõelda iseennast sinna sisse - aja sisse nimelt!
Vahel aitab see rahulolematusest üle, vahel sunnib naeratama ja ega pisaradki jää tulemata. Alati eksisteerivad õnnelikud ja õnnetumad ajad, nendest on targalt, üle aegade ulatuvalt kirjutanud Tammsaare: „Tänapäev igatsetakse nii sagedasti paremaid aegu. Ei aita kuigi palju lohutus, et aeg on ju meil praegu ehk parem, kui ta on olnud kunagi varem. Aeg on nõnda hea, nagu ta oli ainult aastat seitsesada tagasi: me oleme jälle kord iseseisvad, ise oma peremehed, oma elukorra määrajad, saatuse seadjad“. (Vt. Kogutud teosed kd.17) Tammsaaret võiksime ometi uskuda! Kui nii arvaks üks või teine poliitik, siis vaieldaks ilmtingimata vastu. Minule ammugi.
Ajast leidub luuleridu, mida on liialdamiseni korratud, kuid mõnd harvemini ettetulevat tahaks tsiteerida: „Olgu see armas või olgu see kole / ükski mees enesest pikem ei ole. / Aega nad mõõdavad enne ja praegu, / usun, et kõik on ilmaaegu.“
On tänagi iga inimese keelel sõna „aeg“, küsimus peitub vaid selles, kuidas temasse suhtuda. Kas me oleme temaga rahul ja humanistlikult leplikud või piiname ja vannume teda. Kuulakem edasi: „Õhk on kord soojem, teine kord karem, / millal me teame, mil aeg ajast parem? / Istu sa kaalul, kas vannu või palu, / raskus on üks, olgu kui suur su talu.“
Ühtemoodi ei mõisteta ega hinnata aega kunagi, vähemalt maa peal. Tegelikult on meile antud aeg ju hea, ka siis, kui ta meid kätel ei kanna. Mida rohkem teda jätkub, seda parem. Kurb on siis, kui teda kingitakse vähe. Teame väljendit „armas aeg…“, kui palju variatsioone peitub kahes sõnas?
Mõnda aega me armastame, mõnda põlgame. Vihkamise ja hukkamõistuga tuleks ent olla ettevaatlik, sest mitte teine inimene su kõrval ei otsusta su üle, vaid seda teeb enamasti hoopis aeg. „Sina ju aegasid mõõta ei saa, / osa sa oled ju temast / aeg aga on sinu kaaluja.“
Tihti ütleme südametäie ja hoolimatusega, et vihkan seda inimest, põlgan juhti, riiki, kuuldud arvamust, ei talu ema või isa või kaaslast. Igapäevane elu ja aeg ei saa olla ainult ilus ja vigadeta. Tavaliselt märkame ajas teiste vigu, enda omad kaotame, peidame või salgame ära. Kõige kibedamalt mõjub, vähemalt mulle, kui öeldakse sügavamalt juurdlemata, et praegu on pettumuste aeg. Kuid kes on aja selliseks muutnud? Ega üks ega sada või viissada, isegi mitte tuhat inimest meie hulgast ei saanud seda teha, kui unustada, et ajaloost leiab teateid, mil üksikisik või inimrühm on suutnud aega muuta. Aega muudame ikka me koos, kuigi sageli ei juleta seda tunnistada. Mitte keegi ei saa minu ega sinu aega teiseks teha, kui ise ei osale selles protsessis kogu oma hingejõu ja nõuga. Kuna olen juba suurema osa minule määratud (elu)ajast ära kasutanud, siis võin kinnitada, et tsiteeritud luuletuse autor Juhan Liiv on ka aega prohvetlikult sõnastanud.
Nii peaksid olema eriti ettevaatlikud ja rahulikud need meie hulgast, kellel pole enam aega pillavalt käes. Seda - aega siis - ei tohiks ometi vimmale, teiste solvamisele, rusikavibutamisele kulutada, vaid hoida kui aaret. Kohe võib pragmaatik sähvata, et aeg on raha! Samuti tõsi, aga kui suurt summat see väide õigupoolest sisaldab? Parem hoidkem ja hallakem oma aega, mida saab alati ainult päevadega mõõta. Ja kui mul ongi miljon krooni, aga aega enam pole, siis mis on sellest kasu. Tundub, et need, kes mõistavad aegu, igasuguseid neid ju on olnud ja tuleb edaspidigi, on mõistliku otsuse teinud. Just kultuuriinimeste hulgas võiks nende arv olla suurem.
Leppigem oma ajaga, küll siis tema lepib meiegagi. Kuulen kõrvalseisjat ütlemas, et kuidas pidada ilusaks aega või armastada teda, kui puudub isiklik heaolu, rikkus ja kuulsus. Kõige mõistmiseni tuleb ise jõuda, jõuga seda peale suruda muidugi ei saa. Ükskõik kuidas me üksikisiku tasemel ka ei kurjustaks nendega, kes meie aega muudavad või on muutnud, ei too see midagi tagasi ega aita ka tulevikus. Ma ei arva sugugi, et kõik pahameelepuhangud, hambad-ristis-olukorrad ja ülekohtu peaks alla neelama, kuid lendu lastuna võivad nad mõnikord koos teise ajaga tagasi tulla ja hoopis valusamalt, kui oskame ja tahame mõelda. Kui isiklik aeg meid mõnikord väsitab või kurvastab, siis võib ju jälgida, kuidas ta näeb välja mõnes puus, majas, raamatus, maalis, laulus või sõbras. Leidsin hiljuti ajakirjast „Looming“ ilusa tõlkeluule pealkirja „Aeg seisis otsekui puu teiste aegade metsas“ , mis inspireeriski mind mõtlema temast. Endagi jälgimine on tore -, mis kõik minuga on ajas toimunud ja juhtunud. Pärimisele, kas aeg võib minuga rahul olla, leiame kindlasti vastuse. Toogu see rahu meie mõtlemisesse.
Ilmunud „Virumaa Teatajas“ 19. märtsil

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Digiteerima või digima

Lühendamine on üldiselt hea, aga liialt hoogu ei saa minna. Juba on kord kenasti lühendatud ning vormist digitaliseerima on saanud digiteerima, nagu sellised verbid eesti keeles muutunud on. Siit edasi läheksime aga sõna tüve kallale ja see eirab tuletamise põhireeglit.
Sõna lähtub ju ladina sõnast digitus (sõrm, varvas), millest on tuletatud inglise digit (number) ja digital (numbriline). Sellest on omakorda tulnud eesti keelde võõrsõnaline omadussõna digitaalne ja tegusõna digiteerima. Viimane tähendab digitaalkuju andma, digitaalpilt aga on skaneeritud või arvutis loodud kujutis. Jällegi ei ole kuskil, ka seletustes lühendatud. Pealegi pole teiste selliste verbidega nii talitatud, muidu ütleksime näiteks mitte minimeerima, vaid minima, mitte disputeerima, vaid dispuma, mitte spekuleerima, vaid spekuma jne. Siia ritta aga ei kuulu näiteks eksportima eksporteerimise ja standardima standardiseerimise asemel. Need on igati korrektsed tuletised, sest sõnatüvi on alles.
Kui nüüd tahta sõna digiteerima veel lühendada, peaks mõtlema sellele, et siingi võtaksime jupikaupa sõnatüve maha. Digima või digipilt võib ju sobida omavahelises jutus, aga kui see teha ametlikuks pruugiks, siis omadussõna peaks sellisel juhul olema digine, mitte digitaalne. Kõlab ju veidi kentsakalt, kas pole? Minu keelevaist võrdleb sellist lühendamist sooviga öelda näiteks kübara asemel küb, porgandi asemel porg, küünla asemel küün või variandi asemel vari. Kui minna tüve kallale, kas siis peaksime maksma ka kommumakse ning tegema kapimahutusi?
Nii et mina jääksin siin pidama ning kasutaksin digiteerima ja digitaalne.

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Ingel Tael. Aja elu.

Pealkiri iseloomustab luulekogu täiesti täpselt. See on küpse luuletaja mõtiskluste ja tundmuste raamat, kus puudutatakse kõiki olulisi igavikulisi mõisteid ja tähendussõnu: meri, rand, linnud, igavene loodus, valgus, silmapiir, esivanemate veri, unustus, lähedus ja kaugus. Aimdusi, mis tihti vaevavad inimest tema eksistentsiaalsel teekonnal, ja muidugi aeg ise. Aeg on peategelane, tema on ju kõigi ja kõige kõrval. Temast pole pääsu, ta ei unusta meist kedagi. Nii elus kui ka tuhandetes raamatutes. Ingel Taela ilusa välimusega (must-valge kujundus Tõnis Mägi lasergraafikaga) kogu kohal kumas minu meelest pisut Mari Vallisoo, Debora Vaarandi ja isegi Betti Alveri hingust, ent see ei muuda arvamust, et „Aja elu“ sobib nii noortele kui eakamatele lugejatele. See on kosutav luule. Taela „Meie asjad“ kõlab nõnda: „MEIE ASJAD / on iidsed / kõik siin ootab ja ootab / kõik mis on / on vaja / tuleb vaid võtta / ja loota / võtta oma maa / ja talud / võtta oma / hõbe ja kuld / võtta oma soo / ja salud / võtta oma / metsad ja muld / võtta oma tülid / ja tahe / võtta oma pimedaim tusk / võtta oma / jää ja rahe / võtta oma / sügavaim usk / võtta oma lapsed / ja rannad / võtta oma naine / ja raud / võtta mis võtta / annab / kasvõi ses mullas / üks haud“. Lugegem edasi: „MÕNED SÕNAD / sööbivad su meelde / nende rütm / ja lõhn / ja nende õhk / neid küll kuulatad / ja võtad teele / tunda on / kuis võbeleb neist rõhk / latvu liigutab / ja sahin seisab heinas / aeg on teine / võõras / miski muu / aeg on justkui / igaveses leinas / oled lapsepõlves / oled kaitsetu“.
Varem on Ingel Taela sulest ilmunud “Merest tõusnud“ (1981) ja „Merine“ (1996).

bxAv110 bxAv110 bxAv110